Dima ja Gennadi on nüüd vabad ja vallalised.
TULD!
www.youtube.com/watch?v=vbhv3WpOEug
Friday, May 28, 2010
Saturday, April 24, 2010
Ants on pede!
Vabandan kohe alguses kõikide samasoo armastajate ees, aga paremat sõimusõna meie kalli kindral-leitnanti kohta ma ei leidnud. Minu viha põhjus seisneb see, et see kullakallis pederast otsustas, et ajateenijad peavad olema 22. - 24. apr valmis kaitsma ei tea mida. Me polegi nüüd arusaanud, kas me peame pataljonis passima nüüd NATO kohtumise või Aprilli rahutuste aastapäeva pärast, aga jah kuni laupäevani peame kindlalt kõik sees olema. Oleks seda teatatud, kaks nädalat varem, või lausa esmaspäeval, aga see teatati meie pataljonis alles neljapäeva öösel kui me metsast tagasi tulime. Paljud mehed olid plaanid nv ära teinud, mõned mehed polnud eelmine nv välja saanudki. Ja viha teeb suuremaks see, et meie pataljon läheb kolmapäeval kaheks nädalaks metsa kus me nagunii välja ei saa nv-teks. Tra küll. Samas mõnedel tuleb kohe otsa Kevadtorm kus nad samuti ei saa välja. Praegu pataljonis istuvate meeste viha ja masendust on üldse raske sõnadesse panna. Teeks me siin siis midagi kasulikku, aga ei, istume tühja! Õnneks anti vähemalt pühapäevaks 12 tunnine linnaluba. Aga see ka ainult 70% meist, teised jäävad ikkagi sisse. Persse ma ütlen. Me oleme nagu meesprostituudid, kõigile nussimiseks, lisaks veel allakäinud prostituudid kuna palk on ju olematu...
Eesti mehed vabaks!
Eesti mehed vabaks!
Sunday, April 11, 2010
Pakun uut teenust...
... lumesulatamine! Kellel on vaja kodus lund sulatada ning soovite samas ka silmailu siis pöörduge minu poole. Eesti Kaitsevägi koolitab hetkel välja seksikaid lumesulatajaid Logistika pataljonis. Kuumad mundris mehed sulatavad teie lume hetkega.
Tglt tõsiselt rääkides, siis see reedene masendus jätkus täna hommikul. Meie Pataljoni korrapidaja (mees, kes siis vahetub iga 24h tagant ning on sel perioodil selle territooriumi ülemus, käseb, poob ja laseb) arvas, et need lumehunnikud mis meil siin olid, et need on liiga suured ja nende sulatamisele tuleb kaasaaidata ehk siis ajateenijad mingu ja võtku labidad ning tassigu need lumehunnikud mööda pataljoni laiali, et see ära sulaks. Ta arvas, et kui me kõik peale lendame siis saab kiirelt valmis. No jah, meid oli kokku 20 meest, aga hunnikud olid suured ning jäätunud ja pm me kühevaldasime seda lund seal 5h kuni meil sai täiesti siiber nii, et nii mõnigi meist oleks mõnele ülemusele labidaga pähe löönud. Samas jäi veel päris palju teha. Tra, ma ei või. Me küll ammu juba tegime nalja siin, et mida me siin mai lõpus kahel vabal nädalal teeme, et tõenäoliselt sulatame lunda, aga seda ma ei uskunud, et see saab nii varakult teoks. Soovitan kõigil tulle Eesti Kaitseväkke lumesulatajaks.
Eesti mehed vabaks!
Tglt tõsiselt rääkides, siis see reedene masendus jätkus täna hommikul. Meie Pataljoni korrapidaja (mees, kes siis vahetub iga 24h tagant ning on sel perioodil selle territooriumi ülemus, käseb, poob ja laseb) arvas, et need lumehunnikud mis meil siin olid, et need on liiga suured ja nende sulatamisele tuleb kaasaaidata ehk siis ajateenijad mingu ja võtku labidad ning tassigu need lumehunnikud mööda pataljoni laiali, et see ära sulaks. Ta arvas, et kui me kõik peale lendame siis saab kiirelt valmis. No jah, meid oli kokku 20 meest, aga hunnikud olid suured ning jäätunud ja pm me kühevaldasime seda lund seal 5h kuni meil sai täiesti siiber nii, et nii mõnigi meist oleks mõnele ülemusele labidaga pähe löönud. Samas jäi veel päris palju teha. Tra, ma ei või. Me küll ammu juba tegime nalja siin, et mida me siin mai lõpus kahel vabal nädalal teeme, et tõenäoliselt sulatame lunda, aga seda ma ei uskunud, et see saab nii varakult teoks. Soovitan kõigil tulle Eesti Kaitseväkke lumesulatajaks.
Eesti mehed vabaks!
Friday, April 9, 2010
Tapa...
...kõige erutavam koht üldse.......not. Igakord kui ma seal olen käinud on midagi negatiivset, ka seekord! :))))) Nimelt toimus siis täna meil Kaitseväe keskpolügonil, eesti keeles öeldud siis Tapa metsas lõhkamine. Lasti õhku üks veoauto. Eesmärk on näidata kui sõjaajal peaks mõni meie veoauto sõitma otsa tankimiinile, et mis sellest järgi jääb siis....autost loomulikult. Kõigepealt käis hommikul meil ilge jebimine, kuna räägiti, et voodipesu saab vahetada kell 08.00 kuigi tavalsielt tehakse seda lõuna ajal, aga kuna siis oleksime me metsas siis ei saa. Tuli välja ,et tädi, kes seda teeb ei teadnud sellest midagi, lahe :) Tuli ta siis tund hiljem kohale ja ainult seletas meile millestki milles me süüdi ei polnud, aga lõpuks hakkas ta siis ka neid vahetama aga siis tuli käsk autode peale minna, et metsa sõita ja siis kõik jooksid. Noh nagu tavaline kaitsevägi ikka on, kõik on ju organiseeritud. Sõitsime me siis Tapale veoautokastis. Sõit kestis 2h ja oli päris külm lisaks ei mahtunud pingile istuma vaid lamasid kasti põrnadal. Peale selle tuli autosumbutist heitgaase koguaeg kasti, et kui auto seisis foori taga oli päris äge gaasikamber. Aga see ei olnud veel kõik. Oleks siis nad asjad pannud varem sealkohapeal paika, aga oh ei, nad hakkasid siis asju paika panema. Läks kaks tundi külmetamist ning tühja kõhtu trotsides edasi. Käis ära väike pauk näidati, et tegelikult saaks sellest masinast veel asja ka, et isegi juht oleks ellu jäänud ja siis sõitsime kaks tundi tagasi samamoodi :)))) Jõudsime pataljoni lõunat sööma alles kell 16, kuigi tavaliselt on see meil 13.30, aga kuna hommikul oli söögiks svamm (loe: omlett ainult munast) siis oli kõht veel tühjem kui kunagi varem. Lisaks pidin kolmekäigulise lõuna kugistama alla 10 min kuna me oli palju hilinenud ning ma pidin jõudma õigeks ajaks oma toimkonna rivistusele.
Ma leian ikka igapäev uusi "positiivseid" asju siit kaitseväest, mis panevad mind uskuma, et tegemist on "õige asjaga"!
Eesti mehed vabaks!
Ma leian ikka igapäev uusi "positiivseid" asju siit kaitseväest, mis panevad mind uskuma, et tegemist on "õige asjaga"!
Eesti mehed vabaks!
Monday, April 5, 2010
Kevad...
...on vist pähe löönud. Käisin täna peale tunde jooksmas??????????????? Jooksin ringi, jooksin teise ja kokku tuli lausa 5, mis teeb u 3,5km mis on minu jaoks super tulemus, kes vabatahtlikult jooksmas ei käi. Mis kõige hullem, hakkas täitsa meeldima?????? Ja loodan, et homme lööb jälle mulle kevad pähe??????
Ok, nüüd asjalikku juttu ka. Ma olen vist oma postitustes päris palju kirjutanud oma tulevikust, ehk mis edasi hakkab saama siin kaitseväes ning kuidas need viimased nädalad kulgevad. Ma kindlasti olen kirjutanud seda, et 28. aprillil hakkab meie pataljoni nn Kevadtorm. Täna saime siis teada, et selle suurõppuse nimi on Tallinn põleb. Hakkab toimuma siis selline asi, et 28. hommikul antakse häire, et Tallinn on leekides ning terve kompleks tuleb ära evakueerida Jägala linnakusse. St me peame võtam siit territooriumilt kaasa kõik asjad, maha jääb ainult tolm. Saab päris huvitav õppus olema, sest seda tehakse Eestis täiesti esimest korda, et evakueeritakse mõnda pataljoni kuhugi teise kohta. Evakutsiooniplaanid on kõikidel väeosadel olemas, aga keegi pole kunagi proovinud, kas need ka toimivad. Ja siis me istumegi ning ajame oma asja seal Jägalas 2 nädalat ning siis tuleme tagasi ja hakkame vaikselt oma asju pakkima reservi jaoks :)))))))))) uhhh 52 päeva veel...
Ok, nüüd asjalikku juttu ka. Ma olen vist oma postitustes päris palju kirjutanud oma tulevikust, ehk mis edasi hakkab saama siin kaitseväes ning kuidas need viimased nädalad kulgevad. Ma kindlasti olen kirjutanud seda, et 28. aprillil hakkab meie pataljoni nn Kevadtorm. Täna saime siis teada, et selle suurõppuse nimi on Tallinn põleb. Hakkab toimuma siis selline asi, et 28. hommikul antakse häire, et Tallinn on leekides ning terve kompleks tuleb ära evakueerida Jägala linnakusse. St me peame võtam siit territooriumilt kaasa kõik asjad, maha jääb ainult tolm. Saab päris huvitav õppus olema, sest seda tehakse Eestis täiesti esimest korda, et evakueeritakse mõnda pataljoni kuhugi teise kohta. Evakutsiooniplaanid on kõikidel väeosadel olemas, aga keegi pole kunagi proovinud, kas need ka toimivad. Ja siis me istumegi ning ajame oma asja seal Jägalas 2 nädalat ning siis tuleme tagasi ja hakkame vaikselt oma asju pakkima reservi jaoks :)))))))))) uhhh 52 päeva veel...
Saturday, April 3, 2010
Kiire kiire
...koguaeg on kiire. Ei ole teile jõudnud jälle ammu miskit kribada. Aga räägin siis sellest sama meeldivast asutusest nagu rms Dima teile juba seda iseloomustas. Olen temaga 100% päri. Logistikapatlajoni ei tasu ka tulla. Vähemalt enne 2012 a mitte.
Aeg on nii kaugel et erialakursus on meil nüüdseks lõppenud ning isegi meile sügisel ehk põhikutsega meestele anti sellel nädalal 5 päeva puhkust :).
Aga lühidalt siis erialakursusest veel, et kui teooriatunnid olid läbi saanud siis prooviti rännakuid, motoriseeritudrännakuid. Motoriseeritudrännak siis kujutab ette seda, kus autod üksteise järel sõidavad läbi mingi marsuudi. Kokku oli neid kolm ning kahest nendel mina koos oma autojuhiga osaleda ei saanud kuna auto kooles teepeale ära. Esimesel korral jõudsime autoga Harkust edasi kuhugi teeristi kui autol kadus jõud ära. Arvasime, et tegmeist õhufiltriga või kütusepumbaga. Õhufiltir me puhastasime kohapeal ära, aga asi ei parananeud. Võtsime vastu otsuse, et liigume iseseisvalt tagasi. Maanteel auto veel liikus 50-ga, aga linnas kadus ka jõud ära ning siis tiksusime 20-ga pataljoni tagasi. Puhastasime ära kõik filtrid ning puhusime läbi ka kütusetorud. Teisel katsel jõudsime oma autoga Järvevana teele ning seal samuti auto kooles. Siis otsustasime kohe tagasi pöörata, aga enne kui saad tagasi pöörata siis pidi ju tiksuma ju 2km edasi ja siis said teha tagasipöörde. Tiksusime siis 15-ga mööda Tammsaare teed tagasi pataljoni poole ning kõik piibutasid taga ja vaatasid meid kui "asjalike mehi" loe: "lolle ajateenijaid" :) Kui auto järsku Tammsaare tee peal üldse ära suri ning enam käima ei läinud. Lahe. Hoidsime siis tervet rida kinni ning lasime veoautol kabiini alla ning puhastasiem ueusti kõik filtrid ära. Tänu sellele jõudsime tagasi pataljoni, kus siis võtsime asjatundjate soovitusel lahti kogu paagi ning lasime tuulde 300l diislit et paaki puhastad. Vahpeal ma maõtlesin küll, et ma pole enam ajateenija vaid autoremondilukksepp. Aga paagaipuhastamisest oli kasu, sest sela sees oli palju rooste tükke, värvi tükke jms muda, mis ei lasnud läbi filtri kütust sisse imeda ning seepärast ka autol jõudu polnud ning lõpuks saime ka kolmanadal korral ka rännaku läbitud.
Uuel nädalal plaanis siis viimane kursus. Nimeks tal allüksusekursus, kus õpetatakse rühmitamist, ehk sõidame kõikide oma autodega metsa ning kõik hakkavad oma asja tegema ning kuidas see kõige kiiremini ning sujuvamalt peaks käima ja samuti ka asjade kokkupanek. Kui hästi läheb ning palju üleujutusi pole siis ülejärgmise nädalal tuleb suurõppus Vallatud kruvid kus siis terve nädal sõidame ringi ja õhtuti siis maandume metsas ning kõik grupid vastavalt erialale tegelevad oma asjadega. Kolmandal nädalal peaks toimuma mingite asjade vedu Ämarist Taspale ja niisama tühja istumine ning 28-ndal toimub meie Kveadtorm kus kolime 2 nädalaks Jägalasse.
Aga hetkel siis kõik ning nüüd üritan teid tihedamini asjaga, eesti mehe asjaga, kursis hoida.
Aeg on nii kaugel et erialakursus on meil nüüdseks lõppenud ning isegi meile sügisel ehk põhikutsega meestele anti sellel nädalal 5 päeva puhkust :).
Aga lühidalt siis erialakursusest veel, et kui teooriatunnid olid läbi saanud siis prooviti rännakuid, motoriseeritudrännakuid. Motoriseeritudrännak siis kujutab ette seda, kus autod üksteise järel sõidavad läbi mingi marsuudi. Kokku oli neid kolm ning kahest nendel mina koos oma autojuhiga osaleda ei saanud kuna auto kooles teepeale ära. Esimesel korral jõudsime autoga Harkust edasi kuhugi teeristi kui autol kadus jõud ära. Arvasime, et tegmeist õhufiltriga või kütusepumbaga. Õhufiltir me puhastasime kohapeal ära, aga asi ei parananeud. Võtsime vastu otsuse, et liigume iseseisvalt tagasi. Maanteel auto veel liikus 50-ga, aga linnas kadus ka jõud ära ning siis tiksusime 20-ga pataljoni tagasi. Puhastasime ära kõik filtrid ning puhusime läbi ka kütusetorud. Teisel katsel jõudsime oma autoga Järvevana teele ning seal samuti auto kooles. Siis otsustasime kohe tagasi pöörata, aga enne kui saad tagasi pöörata siis pidi ju tiksuma ju 2km edasi ja siis said teha tagasipöörde. Tiksusime siis 15-ga mööda Tammsaare teed tagasi pataljoni poole ning kõik piibutasid taga ja vaatasid meid kui "asjalike mehi" loe: "lolle ajateenijaid" :) Kui auto järsku Tammsaare tee peal üldse ära suri ning enam käima ei läinud. Lahe. Hoidsime siis tervet rida kinni ning lasime veoautol kabiini alla ning puhastasiem ueusti kõik filtrid ära. Tänu sellele jõudsime tagasi pataljoni, kus siis võtsime asjatundjate soovitusel lahti kogu paagi ning lasime tuulde 300l diislit et paaki puhastad. Vahpeal ma maõtlesin küll, et ma pole enam ajateenija vaid autoremondilukksepp. Aga paagaipuhastamisest oli kasu, sest sela sees oli palju rooste tükke, värvi tükke jms muda, mis ei lasnud läbi filtri kütust sisse imeda ning seepärast ka autol jõudu polnud ning lõpuks saime ka kolmanadal korral ka rännaku läbitud.
Uuel nädalal plaanis siis viimane kursus. Nimeks tal allüksusekursus, kus õpetatakse rühmitamist, ehk sõidame kõikide oma autodega metsa ning kõik hakkavad oma asja tegema ning kuidas see kõige kiiremini ning sujuvamalt peaks käima ja samuti ka asjade kokkupanek. Kui hästi läheb ning palju üleujutusi pole siis ülejärgmise nädalal tuleb suurõppus Vallatud kruvid kus siis terve nädal sõidame ringi ja õhtuti siis maandume metsas ning kõik grupid vastavalt erialale tegelevad oma asjadega. Kolmandal nädalal peaks toimuma mingite asjade vedu Ämarist Taspale ja niisama tühja istumine ning 28-ndal toimub meie Kveadtorm kus kolime 2 nädalaks Jägalasse.
Aga hetkel siis kõik ning nüüd üritan teid tihedamini asjaga, eesti mehe asjaga, kursis hoida.
Thursday, April 1, 2010
korralik...
Warning, parental guidness is advised
(..ja alla 18 aastastele lugemine keelatud)
Lakkuge kotte tglt ka, no kuda too nii hull on. Säänne kass on peal, et ära hakkab keerama juba. Mul ei old eelmise aasta jõulude ajal ka nii suurt masekat kui praegu.
Põhjendan:
Jalaväe kompanii. Kompanii, kus saab kõige rohkem ajukeppi 24/7. Pmst kogu oma ajateenistuse veedame metsas. Oleme seal, külmetame oma persed otsast ära. Jookseme, rassime päevad läbi, teeme mingeid mõttetuid rünnaku ja kaitseharjutusi ning oleme ööläbi üleval. Siis hakkad mõtlema, et aga kuskil peab ju mingi eelis ka olema, võib olla on siis see, et me saame teistest rohkem linnaloale aga HEHEEI EI, kus sa sellega. Täna oli meil võitlus eelviimase linnaloa peale. Esiteks öeldi mulle, et Neier sa jääd sisse, sa sõidad autoga - NO MIDA TÜRA. Ok, poolteist tundi kassisin ja mõtsin no sitta kah, elu ei jää seisma. Ülejäänud siis hakkasid oma linnaloa (edaspidi LL) eest võitlema. Tähendas see 25 km pikkust kiirrännakut täisvarustuses aja peale. Viimane jagu jääb ilma LL-st. Aga ei, too pold üldse mingi tavaline kõndimine vaid rännak, mille käigus tuli ületada ka suht üle puusade ulatuv jõgi (usun et ei olnud kõige soojem) ja seda ju veel 2 korda. Kõvv. Te võite tglt ka ette kujutada, mida tundsid need mehed, kes jõudsid poolsurnutena tagasi ja said teada, et nad ikkagi ei saa täna koju minna. Ja ega see pole ju veel kõik, mkm üldsegi mitte, sest MEIE kompaniil on ülejärgmine nädal plaanis sirgalasse sõit, mis tähendab et start tehakse pühapäeval ja OHSAA imet siis ju saame ka järgmine nv jaaaaa ka ÜLEjärgmine nv siin sees olla. Korralik pidu. Samal ajal vaatame kuidas staabi ja tagala pelmeenid käivad iga nv linnalubadel. Räigelt tõstab motti.
Ma tõesti ei tea, kuidas jalaväekompanii kaader arvab, et nende sõdurid kevadtormil ennast liigutama hakkavad, mis nad meile teha saavad, jätavad sisse va... lubage naerda. Seega, nüüd kõigi tähelepanu. Dimal on viimane LL plaanis 23 aprill ja tal on kaitseväest nii kopp ees, kui üldse saab olla. Kõik, kes tahavad temaga veel enne suve viimast korda kokku saada, andke sellest teada 23 päeval, sest õhtuks on too vend juba nii koomas ja ka järgmistel päevadel ei pruugi teda kätte saada.
Kui teil on sõpru, kes mõtlevad kas minna kaitseväkke või mitte, siis saatke ta mu jutule. Kui keegi ütleb, et kaitsevägi teeb poisist mehe, siis virutage talle üks litt pikki pead ja öelge - laku ona. Kui keegi tahab kupi aeda maha sõita, siis andke teada kellaaeg, ma jooksen välja.
Endiselt teie suur sõber ja mitte kunagi sõdur,
Dima.
(..ja alla 18 aastastele lugemine keelatud)
Lakkuge kotte tglt ka, no kuda too nii hull on. Säänne kass on peal, et ära hakkab keerama juba. Mul ei old eelmise aasta jõulude ajal ka nii suurt masekat kui praegu.
Põhjendan:
Jalaväe kompanii. Kompanii, kus saab kõige rohkem ajukeppi 24/7. Pmst kogu oma ajateenistuse veedame metsas. Oleme seal, külmetame oma persed otsast ära. Jookseme, rassime päevad läbi, teeme mingeid mõttetuid rünnaku ja kaitseharjutusi ning oleme ööläbi üleval. Siis hakkad mõtlema, et aga kuskil peab ju mingi eelis ka olema, võib olla on siis see, et me saame teistest rohkem linnaloale aga HEHEEI EI, kus sa sellega. Täna oli meil võitlus eelviimase linnaloa peale. Esiteks öeldi mulle, et Neier sa jääd sisse, sa sõidad autoga - NO MIDA TÜRA. Ok, poolteist tundi kassisin ja mõtsin no sitta kah, elu ei jää seisma. Ülejäänud siis hakkasid oma linnaloa (edaspidi LL) eest võitlema. Tähendas see 25 km pikkust kiirrännakut täisvarustuses aja peale. Viimane jagu jääb ilma LL-st. Aga ei, too pold üldse mingi tavaline kõndimine vaid rännak, mille käigus tuli ületada ka suht üle puusade ulatuv jõgi (usun et ei olnud kõige soojem) ja seda ju veel 2 korda. Kõvv. Te võite tglt ka ette kujutada, mida tundsid need mehed, kes jõudsid poolsurnutena tagasi ja said teada, et nad ikkagi ei saa täna koju minna. Ja ega see pole ju veel kõik, mkm üldsegi mitte, sest MEIE kompaniil on ülejärgmine nädal plaanis sirgalasse sõit, mis tähendab et start tehakse pühapäeval ja OHSAA imet siis ju saame ka järgmine nv jaaaaa ka ÜLEjärgmine nv siin sees olla. Korralik pidu. Samal ajal vaatame kuidas staabi ja tagala pelmeenid käivad iga nv linnalubadel. Räigelt tõstab motti.
Ma tõesti ei tea, kuidas jalaväekompanii kaader arvab, et nende sõdurid kevadtormil ennast liigutama hakkavad, mis nad meile teha saavad, jätavad sisse va... lubage naerda. Seega, nüüd kõigi tähelepanu. Dimal on viimane LL plaanis 23 aprill ja tal on kaitseväest nii kopp ees, kui üldse saab olla. Kõik, kes tahavad temaga veel enne suve viimast korda kokku saada, andke sellest teada 23 päeval, sest õhtuks on too vend juba nii koomas ja ka järgmistel päevadel ei pruugi teda kätte saada.
Kui teil on sõpru, kes mõtlevad kas minna kaitseväkke või mitte, siis saatke ta mu jutule. Kui keegi ütleb, et kaitsevägi teeb poisist mehe, siis virutage talle üks litt pikki pead ja öelge - laku ona. Kui keegi tahab kupi aeda maha sõita, siis andke teada kellaaeg, ma jooksen välja.
Endiselt teie suur sõber ja mitte kunagi sõdur,
Dima.
Saturday, March 6, 2010
Saame sõpradeks, mina olen Sõdur...
... ma tulen roheliselaigu maalt...
Ei ei ei, õnneks ma ei ole veel ära keeranud siin kasarmus istumisest (ma loodan, et ei ole). Ei ole pikkaaega teile miskit kirjutanud, seega mõtlesin, et teen teile pikema sissekande minu elu olust siin Marja 4 müüride taga.
Eelmisel korral jäin pooleli Vabariigi aastapäeva juures. 24-ndal siis jah, paraadile meid ei usaldatud minna, see eest nagu tavaks on saanud sellele pataljonile - käisime kirikus. Hommikul vara panime Tori kiriku poole teele. Jah, ka seekord sain ma väikse epistli lugeda piiblist teemal, et tunnustähte ei tule nõuda vaid see ainult antakse!
Neljapäev möödus meil jälle taburetil istumise rekordeid purustades. Reede, oh siis meil ülemused alles ärkasid ning pidi terve päeva jooksma ühelt töö pealt teisele, küll oli vaja ammune laagrivarustus tagastada lattu ning võtta välja erialakursuse asjad.
Ahjaa, neljapäeval päris terve päev tühja ei istunud. Hommikul oli pataljoni rivistus Vabariigi aastapäeva puhul kus siis jagati ka tegusamatele kaadrikaitseväelastele ning ajateenijatele kingitusi/auaastmeid. Meie seltskonnast sai kolm sõdurit endale peale ühe pulga ehk auastmelt nüüd kapral ehk pädev sõdur nii nagu me neid siin kadedusest hüüame. Tegelikult ei ole siin kadetseda midagi. Kuna nad on pädevad sõdurid siis peavad ka rohkem vastutama ning peavad ka rohkem jooksma. Seega olen suhteliselt rahul et ma silma seekord ei jäänud.
Reedega edasi minna siis kuskil pool tundi enne linnaloale minekut arvati, et nüüd võiks kolima hakata. Kuna taktikabaaskursus sai läbi, moodustati uued rühmad ja nendest parema ülevaate saamiseks peaksid nad koos resideeruma. Ühesõnaga jah, kuigi oleks võinud ju terve nädal kolida siis me tegime seda pool tundi enne linnaloale minekut, ikkagi ju Logistikapataljon. Reaalsuses nägi see välja nii, et paljud mehed jooksid mööda koridore ringi vedasid kiiresti vanast kohast uuede kappi, viskasid need sinna kudagi ja oligi kõik, et siis alles pühapäeva õhtul asja korralikult teha.
Kirjutan igaksjuhuks üle, et sattusin ma siis Lahingmoona veo II gruppi. Me mõtlesime, et hakkame vedama ikka lahingmoona (relvi, laskemoona, lõhkeaineid), aga kus sellega. Põhjusmõtteliselt hakkame vedama kõike muud, alates WC paberist jms.
See nädal me saime lõpuks teada ka kus kohas me tegelikult paikneme sõjalise üksusena. Oleme 5 kuud teeninud ning alles nüüd räägitakse sellest meile :)
Aga mitme sõnaga siis:
Kõige ees on luure üksus, kes võib oli kuni 100 km ees pool tegelikust rinde joonest kus lahingud toimuvad. Siis tuleb 1. liin ehk jalaväe brigaad, kus toimub tõeline paugutamine. Siis on jalaväebrigaadi tagalapataljon. Kes põhimõtteliselt läheb nendega metsa kaasa tagalasse, valmistab ette WC-d, pesukohad, toitlustuse ala jms. Siis tuleb Tagalapataljon, mis asub Paldiskis, kes siis varustab erinevate üksuste tagalaid varustusega. Ja alles siis tuleme meie - Logistikapataljoni transpordikompanii. Kes varustab siis Tagalapataljoni kogu vajamineva varustusega ja sõidame sinna kuhu nemad ei jõua sõita, kuid samas me peame olema valmis ka teedele tehtavate varitsustega ehk siis olema võimelised kaitsma ennast ning ka vajadusel ründama. Peale meid tuleb siis veel ka Logistikakeskus, kes kordineerib kõike seda. Neljas liin on päris turvaline olla, sest tõenäosus sõja ajal pihta saada on päris väike, aga jah kui esimesed liinid peaksid ära kaduma (hävitatama) siis peame ka meie minema rindejoonele, kuna oleme saanud jalaväelase baasteadmised.
Sellest nädalast siis pikemalt, mis on olnud. Algas siis meil lõpuks eriala tunnid. Esimesel päeval andis meile tunde pataljoni ülem isiklikult ning tuli välja, et tegemist on Helmes sündinud mehega kes oskas traktoreid parandada juba 5 aastaselt. Esimestel päevadel siis näidati meile kuidas töötab C-kategooria auto DAFi mootor, kuidas toimibi pidurisüsteem, õlisüsteem, käigukast. Minule kui väga erilisele "auto tundjale" võttis silme eest küll kirjuks ning juhtme kokku. Siis õppisime kuidas täita sõidulehte, vigade kaarti kui autol esineb puudusi ja liiklusõnnetuse blanketti. Neljapäeval, reedel siis käisime vaatamas ka meie territooriumil asetsevaid autosid ning pidime tegema vastavalt plaanile ka põhjlaiku ülevaatuse. Õnneks toimus ülevaatus gruppides, kus oli ka tõelisi auto asjatundjaid ning teadsid, kus miski asuma peaks. Kõige rohkem üldse pakkus mulle huvi või mis tõsiselt meeldis oli autojuhu juhendamine käe märkidega. Põhimõtteliselt oli süsteem selles, et pidime juhendama autojuhti auto ees seistes kätega vehkides. Harjutusteks olid tagurpidi garaazi, külgboks ja tagurpidi slaalom. Vahepeal võttis natuke võhmale küll see ühele poole ja teisele poole autot jooksmine, vaadata et see kuhugi vastu ei sõidaks. Tekib ju küsimus, et milleks seda juhendamist on vaja kui peeglid on olemas, aga selleks, et kui me maastikule jõuame ning on vaja kuskil puude vahel orienteeruda siis pannakse peeglid kokku, et oksad peegleid ära ei lõhuks.
Mis siis tegelikult minust saama hakkab, ei tea tegelikult me isegi, aga oletatavalt me saame siis nende meeste, kellel on C.kat olemas, abideks ning hakkame kabiinis kaasa sõitma. Lisaks eriolukordades neid väljast juhendamas, aitame peale laadida asju kasti ning osadel autodel on olemas ka kraana siis need mehed saavad ka veel selle väljaõppe kuidas kaubaaluseid autole kraanaga tõstma ja ongi põhimõtteliselt kogu minu oskus :)
Hetkel on jäänud 11 nädalat reservini, kuigi plaanid ülemustel muutuvad siis peaks esialgne plaan välja nägema selline, et kuni märtsi lõpuni on meil erialakursus. Siis tuleb üks nädal reservnädalat, kus loodetavasti saame ka 3 päeva puhkust, kuigi seda on pidevalt edasi lükatud ehk me ei ole milleskis enam kindlad. Peale seda siis peaks olema 2 nädalat Allkurus või midagi taolist, millest siis ühe nädala veedame jälle mööda Eestit ringi sõites ning õhtuti paneme telgid kuskil ülesse ja hommikul jälle maha ning edasi ja kõik eriala mehed tegelevad oma teemadega. Peale seda kursust siis peaks tulema nn meile mõeldud Kevadtorm mis toimub Jägalas ja mis kestab 2 nädalat. Esialgsete kuulujuttude põhjal tahetakse kogu pataljon siit ära kolida viimse riide tükini Jägalasse ja siis tagasi. Ülemused ütlesid, et kunagi pole seda thetud, et korraga terve pataljon ära kolida ja seda on tahetud alati teha ja nüüd oleks see õige aega. Saab kindlasti olema üks tohuvapohu.
Siis jääb ju veel alles 3 nädalat. Me mõtlesime, et kuna päris Kevadtormile me ei lähe siis äkki saame varem reservi, aga ei me saame siin kuni 28. maini tühja istuda ja purustada tabureti rekordeid :)))))
See sissekanne sai eriti põhjalik seekord, aga praegusest olukorrast polegi veel kirjutanud. Hetkel ma istun Häiremeeskonnas. Siin on hetkel 3 laskurit, autojuht ja ülem. Kui peaks kuskil toimuma mingi häire siis me peame jooksma kiiver peas, killuvest ja rakmed seljas, relv käes oma autoni ja kui häire tuleb meie territooriumilt siis asume seda valvama kui mõnelt teiselt objektilt siis peame autoga sinna sõitma. Peale selle Marja 4 on meil veel 4 objekti kuhu peame sõitma kui häire tuleb. Meile on isegi ka usaldatud pärismoon. Päris terav värk. Aga tegelikult näeb see välja nii, et meile 5 mehele on usaldatud ruum kus me peame istuma ning välja võime minna ainult WC-sse, hügieeni tegema või söömise ajaks. Muidu välja ei tohi minna. Aga siin ruumis võime kõike teha: netis istuda, telefoniga rääkida, magada jne. Tundub ju täitsa tore ja lebo, aga tegelikult ma olen olnud siin alates eelmise õhtu kella 17-st ja vaikselt hakkab asi ära flippima ehk keerama, kuna istud nüüd ainult veel väiksemal territoorimul kinni ning näed ainult ühte ja samu inimesi ning arvutist valutavad ka silmad. Mis veel on see, et nädala sees on see meeskond 24h vahetustega, aga nv lähed reedel ja saad välja alles pühapäeva õhtul ehk 48 tundi.
Sellised huvitavad tegevused siis meil. Järgmisel nädalal läheb meil teooriaõpe edasi ja siis püüan teid jälle valgustada oma uute teadmistega või sellest, mida nüüd on meile välja mõeldud ülemuste poolt.
Ei ei ei, õnneks ma ei ole veel ära keeranud siin kasarmus istumisest (ma loodan, et ei ole). Ei ole pikkaaega teile miskit kirjutanud, seega mõtlesin, et teen teile pikema sissekande minu elu olust siin Marja 4 müüride taga.
Eelmisel korral jäin pooleli Vabariigi aastapäeva juures. 24-ndal siis jah, paraadile meid ei usaldatud minna, see eest nagu tavaks on saanud sellele pataljonile - käisime kirikus. Hommikul vara panime Tori kiriku poole teele. Jah, ka seekord sain ma väikse epistli lugeda piiblist teemal, et tunnustähte ei tule nõuda vaid see ainult antakse!
Neljapäev möödus meil jälle taburetil istumise rekordeid purustades. Reede, oh siis meil ülemused alles ärkasid ning pidi terve päeva jooksma ühelt töö pealt teisele, küll oli vaja ammune laagrivarustus tagastada lattu ning võtta välja erialakursuse asjad.
Ahjaa, neljapäeval päris terve päev tühja ei istunud. Hommikul oli pataljoni rivistus Vabariigi aastapäeva puhul kus siis jagati ka tegusamatele kaadrikaitseväelastele ning ajateenijatele kingitusi/auaastmeid. Meie seltskonnast sai kolm sõdurit endale peale ühe pulga ehk auastmelt nüüd kapral ehk pädev sõdur nii nagu me neid siin kadedusest hüüame. Tegelikult ei ole siin kadetseda midagi. Kuna nad on pädevad sõdurid siis peavad ka rohkem vastutama ning peavad ka rohkem jooksma. Seega olen suhteliselt rahul et ma silma seekord ei jäänud.
Reedega edasi minna siis kuskil pool tundi enne linnaloale minekut arvati, et nüüd võiks kolima hakata. Kuna taktikabaaskursus sai läbi, moodustati uued rühmad ja nendest parema ülevaate saamiseks peaksid nad koos resideeruma. Ühesõnaga jah, kuigi oleks võinud ju terve nädal kolida siis me tegime seda pool tundi enne linnaloale minekut, ikkagi ju Logistikapataljon. Reaalsuses nägi see välja nii, et paljud mehed jooksid mööda koridore ringi vedasid kiiresti vanast kohast uuede kappi, viskasid need sinna kudagi ja oligi kõik, et siis alles pühapäeva õhtul asja korralikult teha.
Kirjutan igaksjuhuks üle, et sattusin ma siis Lahingmoona veo II gruppi. Me mõtlesime, et hakkame vedama ikka lahingmoona (relvi, laskemoona, lõhkeaineid), aga kus sellega. Põhjusmõtteliselt hakkame vedama kõike muud, alates WC paberist jms.
See nädal me saime lõpuks teada ka kus kohas me tegelikult paikneme sõjalise üksusena. Oleme 5 kuud teeninud ning alles nüüd räägitakse sellest meile :)
Aga mitme sõnaga siis:
Kõige ees on luure üksus, kes võib oli kuni 100 km ees pool tegelikust rinde joonest kus lahingud toimuvad. Siis tuleb 1. liin ehk jalaväe brigaad, kus toimub tõeline paugutamine. Siis on jalaväebrigaadi tagalapataljon. Kes põhimõtteliselt läheb nendega metsa kaasa tagalasse, valmistab ette WC-d, pesukohad, toitlustuse ala jms. Siis tuleb Tagalapataljon, mis asub Paldiskis, kes siis varustab erinevate üksuste tagalaid varustusega. Ja alles siis tuleme meie - Logistikapataljoni transpordikompanii. Kes varustab siis Tagalapataljoni kogu vajamineva varustusega ja sõidame sinna kuhu nemad ei jõua sõita, kuid samas me peame olema valmis ka teedele tehtavate varitsustega ehk siis olema võimelised kaitsma ennast ning ka vajadusel ründama. Peale meid tuleb siis veel ka Logistikakeskus, kes kordineerib kõike seda. Neljas liin on päris turvaline olla, sest tõenäosus sõja ajal pihta saada on päris väike, aga jah kui esimesed liinid peaksid ära kaduma (hävitatama) siis peame ka meie minema rindejoonele, kuna oleme saanud jalaväelase baasteadmised.
Sellest nädalast siis pikemalt, mis on olnud. Algas siis meil lõpuks eriala tunnid. Esimesel päeval andis meile tunde pataljoni ülem isiklikult ning tuli välja, et tegemist on Helmes sündinud mehega kes oskas traktoreid parandada juba 5 aastaselt. Esimestel päevadel siis näidati meile kuidas töötab C-kategooria auto DAFi mootor, kuidas toimibi pidurisüsteem, õlisüsteem, käigukast. Minule kui väga erilisele "auto tundjale" võttis silme eest küll kirjuks ning juhtme kokku. Siis õppisime kuidas täita sõidulehte, vigade kaarti kui autol esineb puudusi ja liiklusõnnetuse blanketti. Neljapäeval, reedel siis käisime vaatamas ka meie territooriumil asetsevaid autosid ning pidime tegema vastavalt plaanile ka põhjlaiku ülevaatuse. Õnneks toimus ülevaatus gruppides, kus oli ka tõelisi auto asjatundjaid ning teadsid, kus miski asuma peaks. Kõige rohkem üldse pakkus mulle huvi või mis tõsiselt meeldis oli autojuhu juhendamine käe märkidega. Põhimõtteliselt oli süsteem selles, et pidime juhendama autojuhti auto ees seistes kätega vehkides. Harjutusteks olid tagurpidi garaazi, külgboks ja tagurpidi slaalom. Vahepeal võttis natuke võhmale küll see ühele poole ja teisele poole autot jooksmine, vaadata et see kuhugi vastu ei sõidaks. Tekib ju küsimus, et milleks seda juhendamist on vaja kui peeglid on olemas, aga selleks, et kui me maastikule jõuame ning on vaja kuskil puude vahel orienteeruda siis pannakse peeglid kokku, et oksad peegleid ära ei lõhuks.
Mis siis tegelikult minust saama hakkab, ei tea tegelikult me isegi, aga oletatavalt me saame siis nende meeste, kellel on C.kat olemas, abideks ning hakkame kabiinis kaasa sõitma. Lisaks eriolukordades neid väljast juhendamas, aitame peale laadida asju kasti ning osadel autodel on olemas ka kraana siis need mehed saavad ka veel selle väljaõppe kuidas kaubaaluseid autole kraanaga tõstma ja ongi põhimõtteliselt kogu minu oskus :)
Hetkel on jäänud 11 nädalat reservini, kuigi plaanid ülemustel muutuvad siis peaks esialgne plaan välja nägema selline, et kuni märtsi lõpuni on meil erialakursus. Siis tuleb üks nädal reservnädalat, kus loodetavasti saame ka 3 päeva puhkust, kuigi seda on pidevalt edasi lükatud ehk me ei ole milleskis enam kindlad. Peale seda siis peaks olema 2 nädalat Allkurus või midagi taolist, millest siis ühe nädala veedame jälle mööda Eestit ringi sõites ning õhtuti paneme telgid kuskil ülesse ja hommikul jälle maha ning edasi ja kõik eriala mehed tegelevad oma teemadega. Peale seda kursust siis peaks tulema nn meile mõeldud Kevadtorm mis toimub Jägalas ja mis kestab 2 nädalat. Esialgsete kuulujuttude põhjal tahetakse kogu pataljon siit ära kolida viimse riide tükini Jägalasse ja siis tagasi. Ülemused ütlesid, et kunagi pole seda thetud, et korraga terve pataljon ära kolida ja seda on tahetud alati teha ja nüüd oleks see õige aega. Saab kindlasti olema üks tohuvapohu.
Siis jääb ju veel alles 3 nädalat. Me mõtlesime, et kuna päris Kevadtormile me ei lähe siis äkki saame varem reservi, aga ei me saame siin kuni 28. maini tühja istuda ja purustada tabureti rekordeid :)))))
See sissekanne sai eriti põhjalik seekord, aga praegusest olukorrast polegi veel kirjutanud. Hetkel ma istun Häiremeeskonnas. Siin on hetkel 3 laskurit, autojuht ja ülem. Kui peaks kuskil toimuma mingi häire siis me peame jooksma kiiver peas, killuvest ja rakmed seljas, relv käes oma autoni ja kui häire tuleb meie territooriumilt siis asume seda valvama kui mõnelt teiselt objektilt siis peame autoga sinna sõitma. Peale selle Marja 4 on meil veel 4 objekti kuhu peame sõitma kui häire tuleb. Meile on isegi ka usaldatud pärismoon. Päris terav värk. Aga tegelikult näeb see välja nii, et meile 5 mehele on usaldatud ruum kus me peame istuma ning välja võime minna ainult WC-sse, hügieeni tegema või söömise ajaks. Muidu välja ei tohi minna. Aga siin ruumis võime kõike teha: netis istuda, telefoniga rääkida, magada jne. Tundub ju täitsa tore ja lebo, aga tegelikult ma olen olnud siin alates eelmise õhtu kella 17-st ja vaikselt hakkab asi ära flippima ehk keerama, kuna istud nüüd ainult veel väiksemal territoorimul kinni ning näed ainult ühte ja samu inimesi ning arvutist valutavad ka silmad. Mis veel on see, et nädala sees on see meeskond 24h vahetustega, aga nv lähed reedel ja saad välja alles pühapäeva õhtul ehk 48 tundi.
Sellised huvitavad tegevused siis meil. Järgmisel nädalal läheb meil teooriaõpe edasi ja siis püüan teid jälle valgustada oma uute teadmistega või sellest, mida nüüd on meile välja mõeldud ülemuste poolt.
Monday, February 22, 2010
6 nädalat metsa....LÄBI!!!!
Uhhhhhhh,
lõpuks läbi. Sai läbi lõpuks ka see 6. nädal. Täpsemalt "nautisime" siis metsa ahvatlusi ning mõnusid kokku 26 päeva.
Viimane nädal möödus nagu ma ka eelmises postituse kirjutasin Haapsalus Kiltsi lennuvälja ääres. Tsiviilmajad oli lausa 500 m raadiuses.
Nädala teema oli siis linnalahing. Meie territooriumil oli 7 lagunenud endist kasarmuhoonet ning me õppisime terve nädala kuidas nende lähedal liikuda ning kuidas neid seest puhastada. Õnneks ei pidanud sumpama mööda lumehangeid (ka seda tuli ette) vaid saime möllata majades, mis ei olnud kuigi turvalised, sest need olid sodi ja ehitusmaterjale täis. Et me end ei vigastaks siis tehti ka kiire ohutusõpe, mis sisaldas seda, et laagris liigutakse ainult kiivri, prillide ja põlve- ning küünarnukikaitsmetega. Väga vajalikud asjad, kuna nii mõnigi kukkus ja väänas oma jalgu. Prillidega oli ainult pidevalt probleem, sest nad läksid seest uduseks ja välja ei näinud miskit. Vaenlase märkamisel oli see tiba takistuseks ;). Viimasel päeval oli kompleksharjutus kus siis ülesandeks oli tervel rühmal vaja "puhastada" 2h jooksul 7 maja, mis tegi kokku u 125 tuba + trepikojad. Päris palju jooksmist oli.
Viimasel nädalal hakkaisd ka meil ülemused ära keerama, mis väljendus selles, et saime päris mitu korda panna telke kokku ja ülesse aja peale.
Aga täna siis algas meil reservnädal. 95 päeva jäänud reservini. Päris, ei ei ei ei SUPER hea tunne on kui sa tead, et ei pea minema nüüd üle pikaaja metsa. Reservnädal kujutab meil nagu tavaks on saanud istumist kasarmus, sõna otseses mõttes. Istume kasarmus ning koristame või hooldame oma varustust, mille me tegime täna 2h ära ja nüüd ülejäänud nädala istume tühja. Ahjaaa päris tühja ka ei istu, tegime ka natuke rividrilli. Me päris paraadile ei lähe, aga neljapäeval võtab pataljoniülem meid oma paraadiga vastu ning siis peame oskama marssida. Võibolla mõned tegijamad ajateenijad saavad ka mõne pulga peale ehk sõdurist järgmine auaste on kapral. Aga jah homme istume tühja. Ning 24. on ju riigipüha. Siis kaader puhkab ning meil on nagu pühapäev ehk saame Iseseisvuspäeval magada kella 7-ni :). Paraadi meid vaatama ei lasta kuna keegi kaadrist ei viitsi meiega kaasa tulla (siiski vabapäev neile ju) :) Vaatame seda siis telekast ning ohhh üllatust, mis aktsioon meile siis 24-ndaks on veel välja mõeldud, see on kiriku külastus :). Vinge. Minek jälle Tori kirikusse. Ise ma olen täitsa minemas, äkki saab jälle ka väikse lõigu lugeda piiblist.
25. on siis meie kohalik paraad ning peale lõunat siis võtab meie oma ülemus meid vastu ja hakkab rääkima tulevatest nädalatest ehk eriala õppest. Ma vist ei ole kirjutanud, aga siiski jagude ehk tubade kaupa erialasid ei pandud ning välikööki mind ka ei usaldatud. Sain siiski laskemoona vedusse, kus on peale minu veel 59 meest. Tundub tiba kahtlane see asi, pigem oleme vist mõeldud mingiteks jooksupoisteks ja musta töö tegijateks, aga kindlasti ma näen ka seda, et kartulikoorija amet poleks olnud ägedam. Või ma lihtsalt lohutan praegu ennast selle mõttega.
Mida ma veel täna sain teada on see, et väljalubatud puhkus ei tule mitte nüüd vaid lükati edasi ja tuleb peale eriala lõppu :(((((((((((((. Lootsin väga, et saaks peale metsa väiksele puhkusele.
Eriala peaks meil lõppema aprilli keskel. Peale seda siis jälle reservnädal ning meie Kevadtorm algab juba 28. aprillil ning kestab ainult 2 nädalat, kuigi tavaliselt see kestab 3 nädalat ning Kevadtormi piirkonda (Pärnumaale) mei ei jõuagi vaid pakime ainult Jägalas Kevatormi jaoks asju kokku. Vb saame ka asju kohale transportida.
Selline infotulv siis peale metsamöllu. Kirjutan siis neljapäeval teile uuesti kuidas läks pidupäeva tähistamine ja neljapäevane paraad ja mida uut hakkab toimuma eriaala õppes.
lõpuks läbi. Sai läbi lõpuks ka see 6. nädal. Täpsemalt "nautisime" siis metsa ahvatlusi ning mõnusid kokku 26 päeva.
Viimane nädal möödus nagu ma ka eelmises postituse kirjutasin Haapsalus Kiltsi lennuvälja ääres. Tsiviilmajad oli lausa 500 m raadiuses.
Nädala teema oli siis linnalahing. Meie territooriumil oli 7 lagunenud endist kasarmuhoonet ning me õppisime terve nädala kuidas nende lähedal liikuda ning kuidas neid seest puhastada. Õnneks ei pidanud sumpama mööda lumehangeid (ka seda tuli ette) vaid saime möllata majades, mis ei olnud kuigi turvalised, sest need olid sodi ja ehitusmaterjale täis. Et me end ei vigastaks siis tehti ka kiire ohutusõpe, mis sisaldas seda, et laagris liigutakse ainult kiivri, prillide ja põlve- ning küünarnukikaitsmetega. Väga vajalikud asjad, kuna nii mõnigi kukkus ja väänas oma jalgu. Prillidega oli ainult pidevalt probleem, sest nad läksid seest uduseks ja välja ei näinud miskit. Vaenlase märkamisel oli see tiba takistuseks ;). Viimasel päeval oli kompleksharjutus kus siis ülesandeks oli tervel rühmal vaja "puhastada" 2h jooksul 7 maja, mis tegi kokku u 125 tuba + trepikojad. Päris palju jooksmist oli.
Viimasel nädalal hakkaisd ka meil ülemused ära keerama, mis väljendus selles, et saime päris mitu korda panna telke kokku ja ülesse aja peale.
Aga täna siis algas meil reservnädal. 95 päeva jäänud reservini. Päris, ei ei ei ei SUPER hea tunne on kui sa tead, et ei pea minema nüüd üle pikaaja metsa. Reservnädal kujutab meil nagu tavaks on saanud istumist kasarmus, sõna otseses mõttes. Istume kasarmus ning koristame või hooldame oma varustust, mille me tegime täna 2h ära ja nüüd ülejäänud nädala istume tühja. Ahjaaa päris tühja ka ei istu, tegime ka natuke rividrilli. Me päris paraadile ei lähe, aga neljapäeval võtab pataljoniülem meid oma paraadiga vastu ning siis peame oskama marssida. Võibolla mõned tegijamad ajateenijad saavad ka mõne pulga peale ehk sõdurist järgmine auaste on kapral. Aga jah homme istume tühja. Ning 24. on ju riigipüha. Siis kaader puhkab ning meil on nagu pühapäev ehk saame Iseseisvuspäeval magada kella 7-ni :). Paraadi meid vaatama ei lasta kuna keegi kaadrist ei viitsi meiega kaasa tulla (siiski vabapäev neile ju) :) Vaatame seda siis telekast ning ohhh üllatust, mis aktsioon meile siis 24-ndaks on veel välja mõeldud, see on kiriku külastus :). Vinge. Minek jälle Tori kirikusse. Ise ma olen täitsa minemas, äkki saab jälle ka väikse lõigu lugeda piiblist.
25. on siis meie kohalik paraad ning peale lõunat siis võtab meie oma ülemus meid vastu ja hakkab rääkima tulevatest nädalatest ehk eriala õppest. Ma vist ei ole kirjutanud, aga siiski jagude ehk tubade kaupa erialasid ei pandud ning välikööki mind ka ei usaldatud. Sain siiski laskemoona vedusse, kus on peale minu veel 59 meest. Tundub tiba kahtlane see asi, pigem oleme vist mõeldud mingiteks jooksupoisteks ja musta töö tegijateks, aga kindlasti ma näen ka seda, et kartulikoorija amet poleks olnud ägedam. Või ma lihtsalt lohutan praegu ennast selle mõttega.
Mida ma veel täna sain teada on see, et väljalubatud puhkus ei tule mitte nüüd vaid lükati edasi ja tuleb peale eriala lõppu :(((((((((((((. Lootsin väga, et saaks peale metsa väiksele puhkusele.
Eriala peaks meil lõppema aprilli keskel. Peale seda siis jälle reservnädal ning meie Kevadtorm algab juba 28. aprillil ning kestab ainult 2 nädalat, kuigi tavaliselt see kestab 3 nädalat ning Kevadtormi piirkonda (Pärnumaale) mei ei jõuagi vaid pakime ainult Jägalas Kevatormi jaoks asju kokku. Vb saame ka asju kohale transportida.
Selline infotulv siis peale metsamöllu. Kirjutan siis neljapäeval teile uuesti kuidas läks pidupäeva tähistamine ja neljapäevane paraad ja mida uut hakkab toimuma eriaala õppes.
Saturday, February 13, 2010
Ma mõtlen mets...
Uhh,
pole jõudnud teile kirjutada lausa kaks nädalat. Kõigepealt siis üleeelmiset nädalast. Nii nagu kirjutasin, et nädala teemaks on kaitsmine nii ka oligi. Põhimõtteliselt olime oma rühmaga väljas ning õppsime kaitsma oma nn territooriumi. Kuna oli kõvasti lund sadanud siis esimesed kaks päeva me sõna otseses mõttes kaevasime jooksuradasid ning oma laskepesasid, et kui vaenlane peaks meile liiga lähedale jõudma siis suudaksime kiirelt taanduda vaid mitte ähkima ja puhkima vööst saati lumes. Laagri kulminatsioon algas siis neljapäeval kui kõik rajad olid valmis ning teatati, et nüüd on vaja asuda kaitsele. Kujutage endale ette üht pikka joont/liini ning seal 45 sõdurit reas teineteise vahemaa u. 3 meetrit kõik on reas ning vaatavad oma sektorist välja ehk meie vaateväljas oli ainult mets. Ootasime arvatavat vaenlast tunni, ootasime kaks, juba oli oodatud 5 tundi kui käes oli lõuna. Lõuna toimus samuti kaevikus nii, et paariline pidi mõlemale söögi tooma ja siis ise kiirelt sööma kuni teine mees jälgib koguaeg ümbrust ehk katab ning kui söödud siis toimub vahetus. Mul läks eriti hästi kuna ma olen oma ülema abi siis pidin tooma toidu nii endale, oma ülemusele kui ka paarilisele. Kuna tegemist oli lõunaga siis oli per nägu 3 potsikut ehk ma tulin 9 potsikuga kuskilt mööda lund ja kraave. Lõbus oli :)))) Peale sööki ootasime jälle :), vahepeal käisid mingi vaenlased meid isegi ründamas, seega saime ka natuke paukpadrunitega täristada ja joosta ka tagalasse. Vahpeal tegid juba rühmaülemad julma nalja ja küsisid, et kas kõigil on ikka magamsikotid kaasa võetud oma pesasse sest varsti tuleb öö peale ja jääme ööseks siisa. Siis oli küll kõgili motivastioon väga "kõrgel". Läks pimedaks. Siis läks eriti huvitavaks. Vaatad tükk aega pimedust siis hakkavad silme ees mingi viirastused käima nagu keegi kuskil liigutaks ja metsas toimuvad mingi valgussähvatused. Lõpuks sai kell 21 ja oodatud oli juba 12 tundi ja siis öeldi, et nüüd on olukord rahunenud ning võib tagasi laagrisse naasta. Järgmisel hommikul oli kell 6 taas äratus ja postile minek. Umbes kella 10 paiku ka teine rühm meid ründas. Suutsime osutada korraliku vastupanu ning nad eemaldusid. Meil oli ka väike eelis. Olid ju valmiskaevatud jooksukraavid, aga nemad tulid läbi metsa rinnust saati lumega.
Sellest nädalast mis oli nüüd. Olime Viljandi lähedal Välustes. Seekord oli seal laagris ainult meie rühm teine rühm oli Haapsalus. Rahvast oli vähem ning kaader ka normaalsem seega väga rahulik oli.
Laagri teemaks oli lahinglaskmised. Olukord muutus eriti teravaks kuna kätte anti nüüd juba päris laskemoon. Esimesed päevad ngu meil juba tavaks on saanud siis me kaevasime, kaevasime, kaevasime omale platse puhtaks. Ahjaa selle laagri erinevus oli ka selles, et kohale sõitsime juba esmaspäeval. Teisipäeval toimus siis patrullpaari lahiglaskimne e eesti keeles öeldud siis käib kaks võitlejat ringi relvad käes ning kui üks paariline näeb vaenlast karjub vaenlane ning vaenlase asukoha. Teine paariline jookseb esimese kõrvale ning siis avatakse vaenlase vastu tuli. Enne igat harjutust toimus ka kuivtreening, et kõik ikka ilusasti toimiks, kõik oleks ohutu ning et laskemoona ei raisataks. See patrull laskime tuli meil üsna hästi välja. Aga kõik toimus ka aegluubis, et kui karjuti vaenlane siis liikus alles teine mees minu kõrvale ning kui oli antud käsklus tuld siis alles hakati täristama. Tavaliselt on ju nii nagu filmides on näha ,et kui vaenlast märgatakse siis juba tulistatakse ning joostakse jne. Aga ohtus enne kõike sest selle padruniga kuhugi saada ei ole väga mõnus tunne. Meil oli ka alati valmis kaitseväe kiirabi auto juhuks kui peaks midagi juhtuma.
Teine harjutus oli siis ründamine. See oli eelmisest veel ohtlikum kuna vahepeal liigub osa inimesi ka laskesektorisse ning tulejuhtimine on olulisel kohal. Ründamine toimus siis nii, et kui on asutud vaenlasega kontakti siis mehed ahelikus (ühel joonel) tulistavad vaenlast kui vaenlane on pideva tule all ning nad ei saa vastu lasta siis pool gruppi liigub vasakule või paremale ning üritavad vaenlast sealt rünnata ehk joosta nende kaevikud üle. Teine grupp aga jääb edasi laskma. Oht seisnebki sellest, et kui meie grupp läheb ründama ning ei anta teise grupi poolt käsklust tuli seis siis saaavad omad mehed surma. Kõik läks õnnelikult. Kolmas harjutus oli siis jälle kaitsmine. Tegevus oli üleeelmise nädalaga enamvähem sama. Aga me alustasime juba pimedas ning vaenöane ründas juba mõnikümne minuti pärast, et kaua kaitses ei pidanud olemas. Ka see läks õnnelikult, aga kui kõik relvad pauguvad ja endal on kiiver peas ning kõrvatropid kõrvas siis väga käsklusi ei kuule mida ülem annab. See oli üks põhilisemaid vigu mis meil kaitses esines, et info ei jõudnud kohale. Laager oli muidu vahva, küttepuid oli üsna vähe seega käisime kohalikest mahajäetud punkri tüüpi majadest puitu nokitsemas mille hiljem küttepuudeks tegime. Söök toodi meile Viljandi lähedal asuvast Vana-Võidu koolist. Peale enod toite hakkasin ka oma kasarmutoitu taga igatsema. Selle laagri jookusl aga hakkas räme väimus peale tulema. 5 nädalat möllamist annab ikka tunda.
Nüüd siis ees viimane nädal metsa sellel perioodil ja loodan saada peale seda ka väiksele puhkusele. Aga kahjuks nagu tavaliselt siis ei ole siin miskit veel kindlat. Kindel on hetkel see, et esmaspäeva jälle metsa ja seekord siis Haapsallu Kiltsi lähedale ja toimumas siis linnalahing eh kuidas läheneda majadele ning neid sõjaajal ka "puhastada". Kuulu järgi on uue nädala toitlustus veelgi huvitavam ehk saame sooja sööki korra päevas lõuna ajal ning teistel aegadel on ainult NATO standardi kuivtoit. Ma juba juubledan selle üle ja olen metsikult rõõmus.....Või siis ka mitte. Ainuke motivatsioon on veel see, et see on viimane nädal metsas ning siis vähemalt 1 nädal ei pea mimena metsa.
Eelmises sissekandes kirjutasin, et panin ennast kirja välikööki. Ka see on juba muutumas. Liiguvad jutud, et iga jagu/tuba saab endale eri eriala. Meie toale olevat usaldatud laskemoona veo teema. Tundub iseensest huvitav ja peaasi, et saab autga sõita, et ei pea metsas möllama. Ei tahaks väga vinguda, aga mul on tekkinud kaks foobiat üks külma ja lume suhtes ning teine metsa suhtes. Ei eruta need teemad üldse enam. Pigem tahaks olla ainult toas ja soojas.
Hetkel jälle kõik, uuel nädalal siis uute teemadega ning loodan saada rohkem infot oma tuleviku kohta. Hea on ka näha et meie mahalugemise kell ikka toimib ning igapäevaga jääb neid päevi ikka vähemaks mis on jäänud veel siin veeta.
pole jõudnud teile kirjutada lausa kaks nädalat. Kõigepealt siis üleeelmiset nädalast. Nii nagu kirjutasin, et nädala teemaks on kaitsmine nii ka oligi. Põhimõtteliselt olime oma rühmaga väljas ning õppsime kaitsma oma nn territooriumi. Kuna oli kõvasti lund sadanud siis esimesed kaks päeva me sõna otseses mõttes kaevasime jooksuradasid ning oma laskepesasid, et kui vaenlane peaks meile liiga lähedale jõudma siis suudaksime kiirelt taanduda vaid mitte ähkima ja puhkima vööst saati lumes. Laagri kulminatsioon algas siis neljapäeval kui kõik rajad olid valmis ning teatati, et nüüd on vaja asuda kaitsele. Kujutage endale ette üht pikka joont/liini ning seal 45 sõdurit reas teineteise vahemaa u. 3 meetrit kõik on reas ning vaatavad oma sektorist välja ehk meie vaateväljas oli ainult mets. Ootasime arvatavat vaenlast tunni, ootasime kaks, juba oli oodatud 5 tundi kui käes oli lõuna. Lõuna toimus samuti kaevikus nii, et paariline pidi mõlemale söögi tooma ja siis ise kiirelt sööma kuni teine mees jälgib koguaeg ümbrust ehk katab ning kui söödud siis toimub vahetus. Mul läks eriti hästi kuna ma olen oma ülema abi siis pidin tooma toidu nii endale, oma ülemusele kui ka paarilisele. Kuna tegemist oli lõunaga siis oli per nägu 3 potsikut ehk ma tulin 9 potsikuga kuskilt mööda lund ja kraave. Lõbus oli :)))) Peale sööki ootasime jälle :), vahepeal käisid mingi vaenlased meid isegi ründamas, seega saime ka natuke paukpadrunitega täristada ja joosta ka tagalasse. Vahpeal tegid juba rühmaülemad julma nalja ja küsisid, et kas kõigil on ikka magamsikotid kaasa võetud oma pesasse sest varsti tuleb öö peale ja jääme ööseks siisa. Siis oli küll kõgili motivastioon väga "kõrgel". Läks pimedaks. Siis läks eriti huvitavaks. Vaatad tükk aega pimedust siis hakkavad silme ees mingi viirastused käima nagu keegi kuskil liigutaks ja metsas toimuvad mingi valgussähvatused. Lõpuks sai kell 21 ja oodatud oli juba 12 tundi ja siis öeldi, et nüüd on olukord rahunenud ning võib tagasi laagrisse naasta. Järgmisel hommikul oli kell 6 taas äratus ja postile minek. Umbes kella 10 paiku ka teine rühm meid ründas. Suutsime osutada korraliku vastupanu ning nad eemaldusid. Meil oli ka väike eelis. Olid ju valmiskaevatud jooksukraavid, aga nemad tulid läbi metsa rinnust saati lumega.
Sellest nädalast mis oli nüüd. Olime Viljandi lähedal Välustes. Seekord oli seal laagris ainult meie rühm teine rühm oli Haapsalus. Rahvast oli vähem ning kaader ka normaalsem seega väga rahulik oli.
Laagri teemaks oli lahinglaskmised. Olukord muutus eriti teravaks kuna kätte anti nüüd juba päris laskemoon. Esimesed päevad ngu meil juba tavaks on saanud siis me kaevasime, kaevasime, kaevasime omale platse puhtaks. Ahjaa selle laagri erinevus oli ka selles, et kohale sõitsime juba esmaspäeval. Teisipäeval toimus siis patrullpaari lahiglaskimne e eesti keeles öeldud siis käib kaks võitlejat ringi relvad käes ning kui üks paariline näeb vaenlast karjub vaenlane ning vaenlase asukoha. Teine paariline jookseb esimese kõrvale ning siis avatakse vaenlase vastu tuli. Enne igat harjutust toimus ka kuivtreening, et kõik ikka ilusasti toimiks, kõik oleks ohutu ning et laskemoona ei raisataks. See patrull laskime tuli meil üsna hästi välja. Aga kõik toimus ka aegluubis, et kui karjuti vaenlane siis liikus alles teine mees minu kõrvale ning kui oli antud käsklus tuld siis alles hakati täristama. Tavaliselt on ju nii nagu filmides on näha ,et kui vaenlast märgatakse siis juba tulistatakse ning joostakse jne. Aga ohtus enne kõike sest selle padruniga kuhugi saada ei ole väga mõnus tunne. Meil oli ka alati valmis kaitseväe kiirabi auto juhuks kui peaks midagi juhtuma.
Teine harjutus oli siis ründamine. See oli eelmisest veel ohtlikum kuna vahepeal liigub osa inimesi ka laskesektorisse ning tulejuhtimine on olulisel kohal. Ründamine toimus siis nii, et kui on asutud vaenlasega kontakti siis mehed ahelikus (ühel joonel) tulistavad vaenlast kui vaenlane on pideva tule all ning nad ei saa vastu lasta siis pool gruppi liigub vasakule või paremale ning üritavad vaenlast sealt rünnata ehk joosta nende kaevikud üle. Teine grupp aga jääb edasi laskma. Oht seisnebki sellest, et kui meie grupp läheb ründama ning ei anta teise grupi poolt käsklust tuli seis siis saaavad omad mehed surma. Kõik läks õnnelikult. Kolmas harjutus oli siis jälle kaitsmine. Tegevus oli üleeelmise nädalaga enamvähem sama. Aga me alustasime juba pimedas ning vaenöane ründas juba mõnikümne minuti pärast, et kaua kaitses ei pidanud olemas. Ka see läks õnnelikult, aga kui kõik relvad pauguvad ja endal on kiiver peas ning kõrvatropid kõrvas siis väga käsklusi ei kuule mida ülem annab. See oli üks põhilisemaid vigu mis meil kaitses esines, et info ei jõudnud kohale. Laager oli muidu vahva, küttepuid oli üsna vähe seega käisime kohalikest mahajäetud punkri tüüpi majadest puitu nokitsemas mille hiljem küttepuudeks tegime. Söök toodi meile Viljandi lähedal asuvast Vana-Võidu koolist. Peale enod toite hakkasin ka oma kasarmutoitu taga igatsema. Selle laagri jookusl aga hakkas räme väimus peale tulema. 5 nädalat möllamist annab ikka tunda.
Nüüd siis ees viimane nädal metsa sellel perioodil ja loodan saada peale seda ka väiksele puhkusele. Aga kahjuks nagu tavaliselt siis ei ole siin miskit veel kindlat. Kindel on hetkel see, et esmaspäeva jälle metsa ja seekord siis Haapsallu Kiltsi lähedale ja toimumas siis linnalahing eh kuidas läheneda majadele ning neid sõjaajal ka "puhastada". Kuulu järgi on uue nädala toitlustus veelgi huvitavam ehk saame sooja sööki korra päevas lõuna ajal ning teistel aegadel on ainult NATO standardi kuivtoit. Ma juba juubledan selle üle ja olen metsikult rõõmus.....Või siis ka mitte. Ainuke motivatsioon on veel see, et see on viimane nädal metsas ning siis vähemalt 1 nädal ei pea mimena metsa.
Eelmises sissekandes kirjutasin, et panin ennast kirja välikööki. Ka see on juba muutumas. Liiguvad jutud, et iga jagu/tuba saab endale eri eriala. Meie toale olevat usaldatud laskemoona veo teema. Tundub iseensest huvitav ja peaasi, et saab autga sõita, et ei pea metsas möllama. Ei tahaks väga vinguda, aga mul on tekkinud kaks foobiat üks külma ja lume suhtes ning teine metsa suhtes. Ei eruta need teemad üldse enam. Pigem tahaks olla ainult toas ja soojas.
Hetkel jälle kõik, uuel nädalal siis uute teemadega ning loodan saada rohkem infot oma tuleviku kohta. Hea on ka näha et meie mahalugemise kell ikka toimib ning igapäevaga jääb neid päevi ikka vähemaks mis on jäänud veel siin veeta.
Monday, February 1, 2010
Elu on imeline...vol. 3
Hei,
minu imeline 3. nädal lõppes endiselt metsas :(. Kolmapäeval toodi meid tagasi kasarmusse, aga juba neljapäeval läksime tagasi metsa oma ülesandeid harjutama :))) Ilmajaam lubas küll 10 kraadi külma, aga kraadiklaas näitas ikka pidevalt üle 20 :))))) ja lisaks loomulikult tuisk. Õnneks saime peale lõuant tagasi oma 5* hotelli :). Ja oh seda õnne ja rõõmu, reede hommikul jälle metsa :)))))) Õnneks oli ainuke motiveeriv asi õhtune linnaloale saamine, mis hoidis veel tuju natukenegi rõõmsamana.
Reede oli meil eriti tähtis teema. Üks rühma oli harjutanud terve nädal kaitsmist ja teine ründamist ning reedel oli kokkumäng, ehk meie ründasime ning teised kaitsesid. Püssidega sai pauku ka teha :))))))). Ma olen vist blogis ka kirjutanud, et olen oma jao ülema abi ning juhin poolt meie jagu erinevates ülesannetes. Ning meie pooljaole antigi SPECIAL ülesanne ründamisel. Wow. Olime pettegrupiks, ehk kui me sattusime nn vaenlasega kokku siis meie grupp liikus vaenlase suhtes ühele küljele ning hakkas seal paugutama, et vaenlane arvaks, et teda rünnatakse sealt poolt, aga tegelikud ründajad tulevad hoopis teiselpoolt :D. Ütleme nii, et selle ülesandega saime enam-vähem hakkama, sest kui me paugutama hakkasime siis seal pool olnud kaitse lahkus (eemaldus oma positsioonidelt), kuigi soov oleks olnud, et kogu rühma ehk 45 meest oleks sinna tulnud. Kuigi vist jah 4 mehega (pooljaoga) ei immiteeri väga suurt ründavatvaenlast.
See nädal, mis algas, on siis teistpidi. Meie õpime kaitsma ning teised ründama. Homme metsa, õnneks on ka ilmastikuolud paranenud, ehk on palju plaju soojem. Loodan, et püsib ka pigem miinustes kui 0 lähedal kuna siis on veel vastikum, sogane ning märg.
Hetkel rohkem väga pajatada ei olegi, vaatasin, et on jäänud ainult 115 päeva meie ilusa elu lõpuni ehk tiba rohkem kui 10 000 000 sekundit, et naasta tagasi meie "väga halli ja rutiinsesse" tsiviilellu.
Ahjaa veel, et peale seda 6 nädalat metsas tuleb meil erialaväljaõpe 3 nädalat. Pidime paberile siis kirja panema oma tsiviileriala ning valima 5 eriala (juhtimispunkt, väliköök, autoremont, kütusevedu, puksiir)seast meeldivaima välja. See on selline eelleht lihtsalt, pm panevad ülemused ise asja paika, kes mis eriala saab. Mina ise valisin väliköögi, vaatame mis siis saab, aga üks on kindel, 3 nädalat eriala väljaõppet toimub meie lemmikkohas........metsas.
minu imeline 3. nädal lõppes endiselt metsas :(. Kolmapäeval toodi meid tagasi kasarmusse, aga juba neljapäeval läksime tagasi metsa oma ülesandeid harjutama :))) Ilmajaam lubas küll 10 kraadi külma, aga kraadiklaas näitas ikka pidevalt üle 20 :))))) ja lisaks loomulikult tuisk. Õnneks saime peale lõuant tagasi oma 5* hotelli :). Ja oh seda õnne ja rõõmu, reede hommikul jälle metsa :)))))) Õnneks oli ainuke motiveeriv asi õhtune linnaloale saamine, mis hoidis veel tuju natukenegi rõõmsamana.
Reede oli meil eriti tähtis teema. Üks rühma oli harjutanud terve nädal kaitsmist ja teine ründamist ning reedel oli kokkumäng, ehk meie ründasime ning teised kaitsesid. Püssidega sai pauku ka teha :))))))). Ma olen vist blogis ka kirjutanud, et olen oma jao ülema abi ning juhin poolt meie jagu erinevates ülesannetes. Ning meie pooljaole antigi SPECIAL ülesanne ründamisel. Wow. Olime pettegrupiks, ehk kui me sattusime nn vaenlasega kokku siis meie grupp liikus vaenlase suhtes ühele küljele ning hakkas seal paugutama, et vaenlane arvaks, et teda rünnatakse sealt poolt, aga tegelikud ründajad tulevad hoopis teiselpoolt :D. Ütleme nii, et selle ülesandega saime enam-vähem hakkama, sest kui me paugutama hakkasime siis seal pool olnud kaitse lahkus (eemaldus oma positsioonidelt), kuigi soov oleks olnud, et kogu rühma ehk 45 meest oleks sinna tulnud. Kuigi vist jah 4 mehega (pooljaoga) ei immiteeri väga suurt ründavatvaenlast.
See nädal, mis algas, on siis teistpidi. Meie õpime kaitsma ning teised ründama. Homme metsa, õnneks on ka ilmastikuolud paranenud, ehk on palju plaju soojem. Loodan, et püsib ka pigem miinustes kui 0 lähedal kuna siis on veel vastikum, sogane ning märg.
Hetkel rohkem väga pajatada ei olegi, vaatasin, et on jäänud ainult 115 päeva meie ilusa elu lõpuni ehk tiba rohkem kui 10 000 000 sekundit, et naasta tagasi meie "väga halli ja rutiinsesse" tsiviilellu.
Ahjaa veel, et peale seda 6 nädalat metsas tuleb meil erialaväljaõpe 3 nädalat. Pidime paberile siis kirja panema oma tsiviileriala ning valima 5 eriala (juhtimispunkt, väliköök, autoremont, kütusevedu, puksiir)seast meeldivaima välja. See on selline eelleht lihtsalt, pm panevad ülemused ise asja paika, kes mis eriala saab. Mina ise valisin väliköögi, vaatame mis siis saab, aga üks on kindel, 3 nädalat eriala väljaõppet toimub meie lemmikkohas........metsas.
Wednesday, January 27, 2010
Elu ongi imeline...
Hoi,
see 3. nädal jäi meil õite lühikeseks. Täna lõunast juba kasarmus tagasi.
Põhjus selles, et õues oh üllatust, üllatust on endiselt külm ning kui me seal seda mõnusat käredat õhku pidevalt kopsudesse hingame jooksmise ajal siis enamus lõpetab selle jama kopsupõletikuga ning teiseks kaheks õhtuks anti tormihoiatus. Pidi korralikult tuisku tulema ning tuult.
Eile jõudsime metsa ning peale lõunat jõudsime ka juba korralikult joosta. Õhtu oli õnneks lebo ning seekord võeti kaasa ainult kuivad puud ja rohkelt briketti, seega ka telgis oli üsna mõnus olla. Öö sai veedetud, vahepeal sai ka õues ülemuste und valvamas käidud siis tundsid küll, et tõenäoliselt on asi 20 kraadist veel madalam. Hommik oli üsna OK, hommikupudru söödud, jäime ootele, et millal siis uuesti jooksma. Tuli vahepeal info, et kuna endiselt on 30 kraadi juures asi siis lühendatakse õppepäeva, et läheme hiljem välja, seni soendage ennast telgis. Sellevastu polnud meil midagi. U tunni pärast vaatame, et enamus ülemusi viskab kotid auto peale ja sõidavad minema ning natuke hiljem tuli info, et sellekskorraks laager läbi, torm ka tulemas, et pakime asjad kokku. Tegelikult olid kõik juba üsna harjunud selle külmaga möllama, aga ei tea mis siis päriselt juhtus, kas ülemustel hakkas tõsiseltg külm või kartsid nad tormi. Naljaks oli ka see, et kui öeldi, et soojendage ennast veel telgis ning meile anti lisapuid ja öeldi, et kui otsa saab siis küsige juurde, et vajadusel tuuakse linnast juurde. Natukese ajapärast kuulsime, et üritatakse suuri autosid käima saada ning need ei läinud käima. Alles peale lõunat läksid käima ;) päris hea...
Aga päris lõpukorral see laager veel sellekskorraks ei ole kuna homme paneme oma kostüümi jälle selga ning sõidame bussiga tagasi, kui ilma on (ilmajaama teatel läheb vägaga soojaks), metsa, kus teeme ühe korraliku päeva ning õhtul tagasi pataljoni. Loodan, et reedel sama ei kordu vaid saab tiba rahulikumalt hingata...
Ise olen natuke pettunud, et me sealt kohe nii kiiresti ära tulime. Olin juba harjumas selle metsa eluga ning kes teab kuhu nüüd need õppused edasi lükatakse või kuidas käitutakse, sest kaotajateks ning süüdlasteks, et metsast ära tuldi jääme ju ikka meie. Samas olen ka üsna õnnelik, sest sellise mõnusa ilmaga ennast märjaks tõmmata ning siis külmetada pole ka mõtet. Aga varsti siis juba jälle Gennadi seiklustest, et kuidas tegelikult mul see nädal lõppes.
see 3. nädal jäi meil õite lühikeseks. Täna lõunast juba kasarmus tagasi.
Põhjus selles, et õues oh üllatust, üllatust on endiselt külm ning kui me seal seda mõnusat käredat õhku pidevalt kopsudesse hingame jooksmise ajal siis enamus lõpetab selle jama kopsupõletikuga ning teiseks kaheks õhtuks anti tormihoiatus. Pidi korralikult tuisku tulema ning tuult.
Eile jõudsime metsa ning peale lõunat jõudsime ka juba korralikult joosta. Õhtu oli õnneks lebo ning seekord võeti kaasa ainult kuivad puud ja rohkelt briketti, seega ka telgis oli üsna mõnus olla. Öö sai veedetud, vahepeal sai ka õues ülemuste und valvamas käidud siis tundsid küll, et tõenäoliselt on asi 20 kraadist veel madalam. Hommik oli üsna OK, hommikupudru söödud, jäime ootele, et millal siis uuesti jooksma. Tuli vahepeal info, et kuna endiselt on 30 kraadi juures asi siis lühendatakse õppepäeva, et läheme hiljem välja, seni soendage ennast telgis. Sellevastu polnud meil midagi. U tunni pärast vaatame, et enamus ülemusi viskab kotid auto peale ja sõidavad minema ning natuke hiljem tuli info, et sellekskorraks laager läbi, torm ka tulemas, et pakime asjad kokku. Tegelikult olid kõik juba üsna harjunud selle külmaga möllama, aga ei tea mis siis päriselt juhtus, kas ülemustel hakkas tõsiseltg külm või kartsid nad tormi. Naljaks oli ka see, et kui öeldi, et soojendage ennast veel telgis ning meile anti lisapuid ja öeldi, et kui otsa saab siis küsige juurde, et vajadusel tuuakse linnast juurde. Natukese ajapärast kuulsime, et üritatakse suuri autosid käima saada ning need ei läinud käima. Alles peale lõunat läksid käima ;) päris hea...
Aga päris lõpukorral see laager veel sellekskorraks ei ole kuna homme paneme oma kostüümi jälle selga ning sõidame bussiga tagasi, kui ilma on (ilmajaama teatel läheb vägaga soojaks), metsa, kus teeme ühe korraliku päeva ning õhtul tagasi pataljoni. Loodan, et reedel sama ei kordu vaid saab tiba rahulikumalt hingata...
Ise olen natuke pettunud, et me sealt kohe nii kiiresti ära tulime. Olin juba harjumas selle metsa eluga ning kes teab kuhu nüüd need õppused edasi lükatakse või kuidas käitutakse, sest kaotajateks ning süüdlasteks, et metsast ära tuldi jääme ju ikka meie. Samas olen ka üsna õnnelik, sest sellise mõnusa ilmaga ennast märjaks tõmmata ning siis külmetada pole ka mõtet. Aga varsti siis juba jälle Gennadi seiklustest, et kuidas tegelikult mul see nädal lõppes.
Monday, January 25, 2010
Imeline elu...vol 2.
Hei,
sai läbi ka teine nädal imelises metsas ning juba ukse ees ka kolmas nädal metsas olemist.
Mis ma nädala kohta öelda saan. Külm oli, väga külm oli. Põhimõtteliselt laagrielu oli sama mis Dimal. Erinevus ainult selles, et meil kästi ning kontrolliti isiklikuhügieeni tegemist igapäevaselt.
Teiseks õnneks tavaliselt kui süüakse siis kästakse alati austusest toidu vastu söömise ajal müts ära võtta. See nädal võisime pähe jätta :) Kõrvad oleks vist muidu küll pea otsast alla kukkunud. Ilma võib iseloomustada kõige paremini nii, et kui tahtsid lõuna ajal suppi sööma hakata siis kui lusika suhu panid siis külmus see huulte külge sõna otseses mõttes kinni. Selle vastu aitas ainult kuum tee.
Nädala teemaks oli meil seekord luuramine. Päevad möödusid paksu metsa sees sumpamisega ning ootamisega mingil positsioonil, et infot kätte saada. Kõigepealt ajasid ennast märjaks ja siis külmetasid postil....mõnus.
Seekord oli ahi meil parem ning puud põlesid ka paremini, aga siiski.....kuigi meil oli ahi nagu "Maasikas" oli telgi ääres kus magatakse jäiselt külm kuna telk oli ka seest härmas. Ilmselgelt oli vist väljas jahe. Magamiskotis oli õnneks endiselt soe, aga hommikul ärgates oli nina alla tekkinud tilk jääs :)
Stiilse punkti andis laagrile reedene päev. Hommikul teatas laagri läbiviija, et õues on külm (oh mis uudis), et nende termomeeter näitab ainult kuni -23 kraadi :), aga tegelikult on külmem ning reedeks kavandatud tegevus jäi ära. Ja õnneks läks samal hommikul katki ka meie buss, mis tähendas seda, et meil oli ainult üks veoauto, mis täideti meestega. Veoautokastis külma ilmaga sõita ei ole üldse lõbus, külm oli. Mis kõige ägedam, kõik ei mahtunud peale ning neile tehti ettepanek, et kas oodata ära millal auto tagasi jõuab (umbes 2h) või hakata jalgsi vastu minema, et sooja saada ja kiiremini auto peale. Valiti see viimane variant. Tegelikult see on irooniline lugu, kuna meie pataljon on eestis teine, kus on kõige rohkem transpordivahendeid peale Tapa. Aga nagu tavaliselt, kus on, sealt ei anta ju. Mina rändajate hulgas ei olnud, aga kuulsin, et nad olid kõndinud u 5 km maha ja siis oli tulnud mingi tsiviilbuss neile järele.
Selline huvitav nädal, juba homme tagasi ja peale selle nädala siis veel 3 nädalat metsamõnusid. Selle nädala teema siis ründamine. Kuulu järgi neljapäeva öö vastu reedet tuleb lühike kuna on vaja öösel rünnata.....ütleks midagi ilusat selle peale, aga las ta jääda....
Tegelikult täna hommikul oli tunne üsna positiivne (aga nagu öeldakse, ära hõiska enne kui oled metsa jõudnud). Positiivne sellepärast, et varsti on juba pool aega metsas oldud ning varsti on jäänud ka ainult 4 kuud olla sõjaväes :)))) Siis tagasi tsiviili ja normaaaalsete asjade juurde.
sai läbi ka teine nädal imelises metsas ning juba ukse ees ka kolmas nädal metsas olemist.
Mis ma nädala kohta öelda saan. Külm oli, väga külm oli. Põhimõtteliselt laagrielu oli sama mis Dimal. Erinevus ainult selles, et meil kästi ning kontrolliti isiklikuhügieeni tegemist igapäevaselt.
Teiseks õnneks tavaliselt kui süüakse siis kästakse alati austusest toidu vastu söömise ajal müts ära võtta. See nädal võisime pähe jätta :) Kõrvad oleks vist muidu küll pea otsast alla kukkunud. Ilma võib iseloomustada kõige paremini nii, et kui tahtsid lõuna ajal suppi sööma hakata siis kui lusika suhu panid siis külmus see huulte külge sõna otseses mõttes kinni. Selle vastu aitas ainult kuum tee.
Nädala teemaks oli meil seekord luuramine. Päevad möödusid paksu metsa sees sumpamisega ning ootamisega mingil positsioonil, et infot kätte saada. Kõigepealt ajasid ennast märjaks ja siis külmetasid postil....mõnus.
Seekord oli ahi meil parem ning puud põlesid ka paremini, aga siiski.....kuigi meil oli ahi nagu "Maasikas" oli telgi ääres kus magatakse jäiselt külm kuna telk oli ka seest härmas. Ilmselgelt oli vist väljas jahe. Magamiskotis oli õnneks endiselt soe, aga hommikul ärgates oli nina alla tekkinud tilk jääs :)
Stiilse punkti andis laagrile reedene päev. Hommikul teatas laagri läbiviija, et õues on külm (oh mis uudis), et nende termomeeter näitab ainult kuni -23 kraadi :), aga tegelikult on külmem ning reedeks kavandatud tegevus jäi ära. Ja õnneks läks samal hommikul katki ka meie buss, mis tähendas seda, et meil oli ainult üks veoauto, mis täideti meestega. Veoautokastis külma ilmaga sõita ei ole üldse lõbus, külm oli. Mis kõige ägedam, kõik ei mahtunud peale ning neile tehti ettepanek, et kas oodata ära millal auto tagasi jõuab (umbes 2h) või hakata jalgsi vastu minema, et sooja saada ja kiiremini auto peale. Valiti see viimane variant. Tegelikult see on irooniline lugu, kuna meie pataljon on eestis teine, kus on kõige rohkem transpordivahendeid peale Tapa. Aga nagu tavaliselt, kus on, sealt ei anta ju. Mina rändajate hulgas ei olnud, aga kuulsin, et nad olid kõndinud u 5 km maha ja siis oli tulnud mingi tsiviilbuss neile järele.
Selline huvitav nädal, juba homme tagasi ja peale selle nädala siis veel 3 nädalat metsamõnusid. Selle nädala teema siis ründamine. Kuulu järgi neljapäeva öö vastu reedet tuleb lühike kuna on vaja öösel rünnata.....ütleks midagi ilusat selle peale, aga las ta jääda....
Tegelikult täna hommikul oli tunne üsna positiivne (aga nagu öeldakse, ära hõiska enne kui oled metsa jõudnud). Positiivne sellepärast, et varsti on juba pool aega metsas oldud ning varsti on jäänud ka ainult 4 kuud olla sõjaväes :)))) Siis tagasi tsiviili ja normaaaalsete asjade juurde.
Saturday, January 23, 2010
Hola,
Tervitused soojast lõuna-eestist.
Sellel nädalal saime nautida tõelist eestimaa talve võrumaa metsas. Algas asi esmaspäeval, kus pakkisime asjad ja sõitsime metsa. Tehti kiire ülevaade jao kiirkaitsest ja lasti telgid püsti panna. Nii kui telk püsti, panime ka kohe ahju tööle ja te ei kujuta ette, milline nauding on seista pisut soojema ahju juures, kui väljas on 20 kraadi külma. Nii me siis sättisime ennast (19 meest) telki "magama". Esialgu ei leidnud väga motivatsiooni, et riided seljast võtta ja magamiskotti pugeda, sest seljas oli soojapesu, soble pusa, kampsun, taktika vorm, talve vorm ja talvine camo ülikond. Täitsa hea oli nii ennast sinna pikali visata. Kuid mingi hetk keha tuletab meelde, et kui ennast ei liiguta, siis ka veri ei kipu väga tormama mööda keha ja paratamatult hakkab külm. Egas midagi, magamiskott välja ja riided seljast... ja muidugi siis kui ennast ilusasti koti sisse magama sätid, tuleb ju häire. Siis mõtled küll, et minge... ja hakkad uuesti riidesse toppima. Häire läbi, uuesti tagasi telki ning jah, arvasite õigesti, uuesti lahti riietuma.
Teisel päeval jätkus sama teema, positsioonid, varupositsioonid, eemaldumised jne. Muideks seoses sõnaga "eemalduma" tahan mainida, et jalaväes ei kasutata kunagi sõna taganema, sest jalavägi ei tagane, jalavägi eemaldub, et koguda jõud ja minna ja hävitada vastane. Ja nii ongi. Õhtu oli traditsiooniline laagrirutiin. Õnneks kostitati meid teisel õhtul juba pataljoni kuivpakkidega (tutvute nendega allpool olevate piltide pealt), sest nato paki juustu ja küüslaugu leiva kuivikud hakkasid otsa saama, rääkimata iga sõduri suurimast sõbrast "chili con carne". Külma hakkas aina rohkem koguma ja häired olid aina ebameeldivamad, sest natuke soojemast telgist välja tulek ei olnud üldse erutav.
Kolmas päev. Praktiline väljaõpe jao kaitsest. Nägi see välja umbes selline - panime püsti jao kaitse, kõik positsioonid ja julgestuse ning ootasime. Ootasime tunni, ootasime kaks, persse küll, ilm läks aina külmemaks. Mul oli au olla julgestuspositsioonil. Ootasin suure ärevusega hetke, millal saan oma salved tühjaks täristada (...nagu relva salved). Kui tuli käsklus kolmas jagu relvad laadid, haarasin kinni vinnastushoovast ja tõmbasin. Mis aga välja tuli, oli see, et relv oli lootusetult kinni külmunud, seda ei olnud võimaluk vinnastada (aka laadida). Asusin siis kiirelt relva soojendama. Põletasin tikkudega, puhusin sooja õhku peale, tagusin vastu puud, istusin peal... võimatu. Jagu "rünnati", nad eemaldusid ja siis astusin mina mängu, oma jäätunud relvaga, nii öelda julgestama. Kõik mis ma teha sain oli hüüda lahingpaarilisele, et mu relv on jääs ja et ta on suht üksi. Pärast mulle öeldi, et oleks võind lume palle teha vms, pakkusin ise välja, et oleks võind relvaga visata. Niimoodi siis lõppes minu metsanädala esimene laskmine.
Neljas päev. Miinuskraade oli mingi 100. Näpud ja varbad loobusid töötamast suht varakult. Seadsime sammud lasketiiru poole, sest tegemist oli laskepäevaga. Tiirus panime lõkke põlema ja istusime oodates oma laskmist, kui tuli ülemusele kõne pataljonist, et ööseks on lubada üle 30 kraadi külma, tooge poisid metsast ära. Ma ei ole kunagi oma elus ühtegi nii head uudist kuulnud. Aga kannatusi ootas veel ees. Üks neist oli salve laadimine tiirus. Võtsime 150 m peale kohad sisse ja hakkasime laadima. Proovin haarata pakist padrunit kindaga, ei õnnestu. Võtan kinda käest, proovin haarata palja käega, ei õnnestu, sest käsi on pmst lõpetanud muga koostöö tegemise. Kuidagi punnitasime oma padrunid salvedesse ja hakkasime laskma. Ütleme nii, et üle poolte meist oli suht pohh, kas me saame märgile pihta või mitte. Peaasi, et sealt minema saaks. Laagris pakkisime asjad kokku ja sõitsime tagasi pataljoni. Edasi läks asi juba suht ülesmäge, või noh, soojemaks.
Nädala võib kokku võtta sõnaga külmakahjustused. Oli sõdureid, kes keset nädalat saadeti külmakahjustustega laatsa, kus nad siis üles soojendati ja tagasi metsa saadeti. Meie rühma sidemehel töötasid nädala lõpuks 10 sõrmest 6. Oli mehi, kes köhisid konkreetselt kopsudest. Mõtlesin ise, et no krt, ma ei tea millega mind toidetud on, et mul isegi nohu ei olnud. Aga eks uus nädal on ka vaja üle elada, enne kui hõisata saab. Kui teil vahepeal tekkis küsimus, et kuidas metsas hügieeni teha saab, siis vastus on lihtne - ei saa. Nelja päeva jooksul pesin hambaid 1 korra (siis sain teada, et hambahari ja -pasta on võimelised külmuma alla 30 sekundi), aluspükse vahetasin 1 korra, beebilappidega pesin strateegilised kohad ära 1 korra. Neljapäevane saun ja soe dušš olid täitsa nauditavad. Pluss oli veel tegemist nii öelda vetsus käimisega, aga sellest ma praegu lähemalt rääkima ei hakka, sest äkki on ilusaid tüdrukuid, kes seda loevad, pärast on veel häbi.
Lisan ka mõned pildid meie metsaelust
sedasi oli pisut soojem
Lõunasöök
Klemmid
Kuivpakkid, millest eelnevalt juttu oli..
Kui kilo trotüüli nii muuseas talla ala jääb... seda saabast varsti enam polnud
Vot nii mõnus oli salvesi laadida
150 m peal
Telgimõnud
Jah, me läheme paraadile ;)Saturday, January 16, 2010
Imeline elu...
Hoi,
mu elu on nii imeline, lihtsalt "võrratu"! Tglt aitab vingumisest, nüüd lähemalt minu vastupandamatust elust olnud nädalal.....uhhhhhhhhhhhhhhhhh
Ühesõnaga kõigepealt meid 90 meest on jaotatud kahte rühma. Mina asun 2. rühmas. Esmaspäeval toimus meil pataljonis nn teoorialoeng. Igal nädalal on meil nüüd erinev teema mida siis metsas harjutame. Teisel rühmal on sellel nädalal mingi teine teema. Meie rühm õppis sel nädalal varitsust ja varitsusse sattumist. Eesti keeles öeldes siis nt kui me teame, et vaenlane tuleb mingit teed pidi kas jalgsi, auto vms vahendiga siis me läheme sinna tee äärde metsa põõsa alla peitu ning ootame kui vaenlane meist möödub ning kui aeg on õige siis avame tule ja üritame vaenlase hävitada. Iseenesest tundub ju päris huvitav või nii, et adrenaliin peaks möllama, sest saad ennast ära peita, oodata salaja ning siis kõvasti paugutada vaenlase pihta. Tegelikkuses ei ole päris nii. Alguses kui sa varitsema lähed siis peab nn varitsuspaika minema kauge ringiga, et mitte vaenlase reeta, et sa oled seal kuskil metsa sees ning mööda metsa liikudes pead tegema sisse ka "jänese haake", et vaenlast eksitada. Teiseks kui sa oled kohale jõudnud siis sa pead oma positsioonil istuma, lamama hiir vaikselt, et vaenlane sind ei märkaks. Sa ei tohi süüa, juua, suitsetada ega juttu rääkida. Ja kolmandaks sa ei tea kunagi millal vaenlane tuleb, seega see varitsus võib kujuneda mitme mitme tunniseks. Nii, et väga erutav see tegevus ei ole.
Esmaspäeval me õppisime teooriat ning teisipäeva hommikul pagendati meid metsa. Kui telgid olime püsti saanud siis läks juba peale lõunat aktsioon lahti, sama teema oli meil ka kolmapäeval. Kolmapäeva erinevus oli see, et siis me kõndisime ise mööda teed ning sattusime varitsuse alla ehk teema kuidas vaenlase käest põgeneda. Kuna põhiülesanne oli seal jooksmine 0,5m lumehangedes siis arvake ära, kas oli erutav tegevus või mitte. Neljapäev ja reede oli meil lasketiirus laskmised. Laskmine päeval, laskmine hämaras, laskmine pimedas, laskmine valangutega ja laskmine gaasimaskiga. See viimane tegevus oli tõsiselt "kuum". Panna külm gaasimask pähe, siis lasta sellega, kui maski klaasid on udused ja üritad leida sihtmärki ülesse...
Ja reedel õnneks jõudsime tagasi kasarmusse, puhastasime relvi, oma varustust ning alles kella 20-st algast vabaaeg.
Õnneks on nüüd see teema nüüd läbi, ebaõnneks on veel 5 nädalat seal metsas veeta.
Õige "kuumema" teema jätsin märkimata. Meie elamine metsas.......telgid olid meil küll olemas, aga see ei tähendanud, et meil seal ka soe oli. Meile oli kaasa antud just 1,5 kuud tagasi tehtud puud, mis olid märjad, seega nad ei tahtnud üldse põleda ja ahi ajas pidevalt suitsu sisse. Põhimõtteliselt oli meil täisvärk, telgis olid miinuskraadid ning ving :)))) Ainuke võimalus kuidagi sooja saada oli pugeda kogu oma riietega magamiskotti ning ninani see kinni tõmmata. Nii me tegimegi kuid siis avastasid meie ülemused, et riietega magamine ei ole üldse hea mõte. See on lausa keelatud tegevus. Iseenesest ma saan ka natuke aru, sest riided väga magamiskotis ei kuiva kui nad on sul seljas, seega me pidime kõik riided seljast võtma ning pesu väel magamiskotti pugema. Magada oli küll soe, aga arvake ära kui äge oli hommikul sealt kotist välja pugeda kui telk on ise seest härmas....
Natuke oli seal metsas tore ka, see maagiline vaatepilt seal metsas, hommikune päikesetõus ja härmas puud ja lumi, lumi, lumi, aga kahjuks ülejäänud tegevus nullis kogu selle elamuse ära :(
Nagu ütlesin siis viis nädalat veel ja siis peaks tulema tõesti VÄLJATEENITUD puhkus :) Järgmisel nädalal õnneks paugutamist ei ole, õnneks sellepärast, siis ei pea poole ööni relva puhastama. Tulemas on luuramise teema ning varajtud liikumine vastase alale. Järgmine nädal on eriti oodatud kun nv on lootust saada väljaloale ja ainult see sunnib tagasi minema metsa, kuna kõik kes jäävad mingi "haiguse" tõttu kasramusse ei pääse nv välja. See nädal oli neid siin päris palju.
Hetkel istun kasarmus, majandustööd õnneks tänaseks tehtud ja kirjutan oma imelistest seiklustest. Järgmine nv jutustan juba järgmistest tegudest...
mu elu on nii imeline, lihtsalt "võrratu"! Tglt aitab vingumisest, nüüd lähemalt minu vastupandamatust elust olnud nädalal.....uhhhhhhhhhhhhhhhhh
Ühesõnaga kõigepealt meid 90 meest on jaotatud kahte rühma. Mina asun 2. rühmas. Esmaspäeval toimus meil pataljonis nn teoorialoeng. Igal nädalal on meil nüüd erinev teema mida siis metsas harjutame. Teisel rühmal on sellel nädalal mingi teine teema. Meie rühm õppis sel nädalal varitsust ja varitsusse sattumist. Eesti keeles öeldes siis nt kui me teame, et vaenlane tuleb mingit teed pidi kas jalgsi, auto vms vahendiga siis me läheme sinna tee äärde metsa põõsa alla peitu ning ootame kui vaenlane meist möödub ning kui aeg on õige siis avame tule ja üritame vaenlase hävitada. Iseenesest tundub ju päris huvitav või nii, et adrenaliin peaks möllama, sest saad ennast ära peita, oodata salaja ning siis kõvasti paugutada vaenlase pihta. Tegelikkuses ei ole päris nii. Alguses kui sa varitsema lähed siis peab nn varitsuspaika minema kauge ringiga, et mitte vaenlase reeta, et sa oled seal kuskil metsa sees ning mööda metsa liikudes pead tegema sisse ka "jänese haake", et vaenlast eksitada. Teiseks kui sa oled kohale jõudnud siis sa pead oma positsioonil istuma, lamama hiir vaikselt, et vaenlane sind ei märkaks. Sa ei tohi süüa, juua, suitsetada ega juttu rääkida. Ja kolmandaks sa ei tea kunagi millal vaenlane tuleb, seega see varitsus võib kujuneda mitme mitme tunniseks. Nii, et väga erutav see tegevus ei ole.
Esmaspäeval me õppisime teooriat ning teisipäeva hommikul pagendati meid metsa. Kui telgid olime püsti saanud siis läks juba peale lõunat aktsioon lahti, sama teema oli meil ka kolmapäeval. Kolmapäeva erinevus oli see, et siis me kõndisime ise mööda teed ning sattusime varitsuse alla ehk teema kuidas vaenlase käest põgeneda. Kuna põhiülesanne oli seal jooksmine 0,5m lumehangedes siis arvake ära, kas oli erutav tegevus või mitte. Neljapäev ja reede oli meil lasketiirus laskmised. Laskmine päeval, laskmine hämaras, laskmine pimedas, laskmine valangutega ja laskmine gaasimaskiga. See viimane tegevus oli tõsiselt "kuum". Panna külm gaasimask pähe, siis lasta sellega, kui maski klaasid on udused ja üritad leida sihtmärki ülesse...
Ja reedel õnneks jõudsime tagasi kasarmusse, puhastasime relvi, oma varustust ning alles kella 20-st algast vabaaeg.
Õnneks on nüüd see teema nüüd läbi, ebaõnneks on veel 5 nädalat seal metsas veeta.
Õige "kuumema" teema jätsin märkimata. Meie elamine metsas.......telgid olid meil küll olemas, aga see ei tähendanud, et meil seal ka soe oli. Meile oli kaasa antud just 1,5 kuud tagasi tehtud puud, mis olid märjad, seega nad ei tahtnud üldse põleda ja ahi ajas pidevalt suitsu sisse. Põhimõtteliselt oli meil täisvärk, telgis olid miinuskraadid ning ving :)))) Ainuke võimalus kuidagi sooja saada oli pugeda kogu oma riietega magamiskotti ning ninani see kinni tõmmata. Nii me tegimegi kuid siis avastasid meie ülemused, et riietega magamine ei ole üldse hea mõte. See on lausa keelatud tegevus. Iseenesest ma saan ka natuke aru, sest riided väga magamiskotis ei kuiva kui nad on sul seljas, seega me pidime kõik riided seljast võtma ning pesu väel magamiskotti pugema. Magada oli küll soe, aga arvake ära kui äge oli hommikul sealt kotist välja pugeda kui telk on ise seest härmas....
Natuke oli seal metsas tore ka, see maagiline vaatepilt seal metsas, hommikune päikesetõus ja härmas puud ja lumi, lumi, lumi, aga kahjuks ülejäänud tegevus nullis kogu selle elamuse ära :(
Nagu ütlesin siis viis nädalat veel ja siis peaks tulema tõesti VÄLJATEENITUD puhkus :) Järgmisel nädalal õnneks paugutamist ei ole, õnneks sellepärast, siis ei pea poole ööni relva puhastama. Tulemas on luuramise teema ning varajtud liikumine vastase alale. Järgmine nädal on eriti oodatud kun nv on lootust saada väljaloale ja ainult see sunnib tagasi minema metsa, kuna kõik kes jäävad mingi "haiguse" tõttu kasramusse ei pääse nv välja. See nädal oli neid siin päris palju.
Hetkel istun kasarmus, majandustööd õnneks tänaseks tehtud ja kirjutan oma imelistest seiklustest. Järgmine nv jutustan juba järgmistest tegudest...
Tuesday, January 5, 2010
Uuendused meie blogis...
Hei,
tegin ka meie blogisse väiksed uuendused. Eriti oluline on nüüdsest päis kus saab vaadata mitu sekundit on jäänud ametlikult selle jama lõpuni, mida me koos Dimaga siin kaitseväes teeme. Ja teiseks uuenduseks on see, et te saate nüüd kõik meie postitusi kommenteerida isegi siis kui teil mingit e-mail kontot pole vms. Lihtsalt vajutage comment ja valige ananüümsus.
Head kaasaelamist meie seiklustele.
tegin ka meie blogisse väiksed uuendused. Eriti oluline on nüüdsest päis kus saab vaadata mitu sekundit on jäänud ametlikult selle jama lõpuni, mida me koos Dimaga siin kaitseväes teeme. Ja teiseks uuenduseks on see, et te saate nüüd kõik meie postitusi kommenteerida isegi siis kui teil mingit e-mail kontot pole vms. Lihtsalt vajutage comment ja valige ananüümsus.
Head kaasaelamist meie seiklustele.
Elu on...
...laaaaaaaaaager. Täpselt nii. Saime teada oma järgmise 7 nädala tegevuse ning oh üllatust, üllatust, me oleme kogu perioodi METSAS :)))))) No nv oleme pataljonis, aga siiski 7 nädalat metsas möllata........üldse ei eruta see mõte, pigem erutab miski muu. Ja asi hakkab pihta juba järgmisel teisipäeval 12. jan.
8. nädalal on meil õnneks reservnädala kus peaksime terveks nädalaks välja saama, see umbes siis veebrauri lõpp, märtsi alguses. On mille nimel pingutada, terve see periood.
Linnalubadega otsustati lõpuks nii, et 50% oma jaost ehk toast saab igal nv välja. Ma see nv ei avaldanud väga soovi välja minna, seega lootus on saada järgmisel nv välja ning rääkida teile personaalselt oma "põnevatest" kogemustest....
Ilmselgelt ei ole teil vaja ka väga kaua arvata mis ma täna tegin. Õige vastus.....ajasin lund. Palju lund. Tundub, et ma pole enam sõjaväes vaid saan suures lumekoristusfirmas tunnipalka 1,50 :)
Vot nii sisukad on mu päevad siin. Elus hoiavad siin ainult veeeel positiivsed võitlejad.
8. nädalal on meil õnneks reservnädala kus peaksime terveks nädalaks välja saama, see umbes siis veebrauri lõpp, märtsi alguses. On mille nimel pingutada, terve see periood.
Linnalubadega otsustati lõpuks nii, et 50% oma jaost ehk toast saab igal nv välja. Ma see nv ei avaldanud väga soovi välja minna, seega lootus on saada järgmisel nv välja ning rääkida teile personaalselt oma "põnevatest" kogemustest....
Ilmselgelt ei ole teil vaja ka väga kaua arvata mis ma täna tegin. Õige vastus.....ajasin lund. Palju lund. Tundub, et ma pole enam sõjaväes vaid saan suures lumekoristusfirmas tunnipalka 1,50 :)
Vot nii sisukad on mu päevad siin. Elus hoiavad siin ainult veeeel positiivsed võitlejad.
Monday, January 4, 2010
Lumi...
...see tekitab minus meeletu erutuse :).
Ehk tänase päeva teema oli meil lumi ja selle lükkamine. Keegi avastas täna, et kõik meie 200 autot oleks vaja lumest puhtaks pühkida kuhu oli sadanud kogu jõulu ja uusaasta lumi ning samuti ka nende vahel ja ees kõrgunud 1,5 m hanged.........uhhhhh erutus on veel endiselt kehas. Aga muidu on sõjavägi tore :). Selle nädala istume tõenäoliselt tühja ning leiame kindlasti veel asju millega endas erutust tekitada. Hetkel õpivad ainult 10 võitlejat Sidekursusel ehk nad hakkavad sõjaajal telefoniliine vedama jms tegema. Mina nende hulka ei kuulu. Järgmisest nädalast niipalju, et käivad kahtlased kuulujutud, et juba Teisipäeval oh seda õnne ja rõõmu Me läheme metsa!
Annan siis teile varsti jälle teada oma meeletult huvitavatest seiklustest Marja 4 maailmas, kui internetiühendus seda lubab kuna see vist ei ole meil väga kaasaegne ma kahtlustan kuna iga 10 minuti kohta saab reaalselt kasutada seda ainult 1 min.
Ehk tänase päeva teema oli meil lumi ja selle lükkamine. Keegi avastas täna, et kõik meie 200 autot oleks vaja lumest puhtaks pühkida kuhu oli sadanud kogu jõulu ja uusaasta lumi ning samuti ka nende vahel ja ees kõrgunud 1,5 m hanged.........uhhhhh erutus on veel endiselt kehas. Aga muidu on sõjavägi tore :). Selle nädala istume tõenäoliselt tühja ning leiame kindlasti veel asju millega endas erutust tekitada. Hetkel õpivad ainult 10 võitlejat Sidekursusel ehk nad hakkavad sõjaajal telefoniliine vedama jms tegema. Mina nende hulka ei kuulu. Järgmisest nädalast niipalju, et käivad kahtlased kuulujutud, et juba Teisipäeval oh seda õnne ja rõõmu Me läheme metsa!
Annan siis teile varsti jälle teada oma meeletult huvitavatest seiklustest Marja 4 maailmas, kui internetiühendus seda lubab kuna see vist ei ole meil väga kaasaegne ma kahtlustan kuna iga 10 minuti kohta saab reaalselt kasutada seda ainult 1 min.
Sunday, January 3, 2010
Kümme on suurem kui üheksa...
... on minu selle aasta moto! 7 päeva puhkust on läbi saamas ning viimased vabaduse tunnid kaovad ka kiirelt.
Ma tänan kõiki sõpru, kes olid mulle ja Dimale toeks Püha Missiooni täitmisel. Sellest tuleb ka minu teine aasta moto - Eesti Vabaks! Alkoholi vabaks! ;)
Te võibolla kõik ei adu, aga iga hetk mis me teiega vabaduses koosviibimime on meile väga oluliseks toeks ning energiaallikaks Eesti Kaitseväes vastupidamiseks. Seda on meil tõesti seal vaja. Tänud teile kõigile!
Tuleval nädalal peaksin siis teada saama ka oma järgmise 6 nädala saatuse, tõenäoliselt sealt midagi ilusat ei tule...:(
Kui inff käes ja see ei ole tekitanud mulle jooksu panemise mõtteid siis jagan seda ka teiega.
Seniks olge tublid nagu alati, sest parim on alles veel ees ning mängige Bingo Lotot.
PS! Lubasin siia kunagi ülesse panna ka meie endise jao Jõululuuletuse-
Eks ole ammu teada tõde see,
Et sõjavägi meid meheks teeb
Nii hakkasime niidi nõelaga
Meheks saamist tõestama
Õmblesime elu eest
Ja nii saigi meist kaheksa tublit reameest
Kuulsuseid meil jaos on palju
Pealik meil pealambi-Jõearu
Tähelepanu sai ka jooksu-Luik
Ja aina kuulsust kogub meie kiivri-Tiganik
Ma tänan kõiki sõpru, kes olid mulle ja Dimale toeks Püha Missiooni täitmisel. Sellest tuleb ka minu teine aasta moto - Eesti Vabaks! Alkoholi vabaks! ;)
Te võibolla kõik ei adu, aga iga hetk mis me teiega vabaduses koosviibimime on meile väga oluliseks toeks ning energiaallikaks Eesti Kaitseväes vastupidamiseks. Seda on meil tõesti seal vaja. Tänud teile kõigile!
Tuleval nädalal peaksin siis teada saama ka oma järgmise 6 nädala saatuse, tõenäoliselt sealt midagi ilusat ei tule...:(
Kui inff käes ja see ei ole tekitanud mulle jooksu panemise mõtteid siis jagan seda ka teiega.
Seniks olge tublid nagu alati, sest parim on alles veel ees ning mängige Bingo Lotot.
PS! Lubasin siia kunagi ülesse panna ka meie endise jao Jõululuuletuse-
Eks ole ammu teada tõde see,
Et sõjavägi meid meheks teeb
Nii hakkasime niidi nõelaga
Meheks saamist tõestama
Õmblesime elu eest
Ja nii saigi meist kaheksa tublit reameest
Kuulsuseid meil jaos on palju
Pealik meil pealambi-Jõearu
Tähelepanu sai ka jooksu-Luik
Ja aina kuulsust kogub meie kiivri-Tiganik
Subscribe to:
Posts (Atom)