Elu ongi imeline...

Hoi,

see 3. nädal jäi meil õite lühikeseks. Täna lõunast juba kasarmus tagasi.
Põhjus selles, et õues oh üllatust, üllatust on endiselt külm ning kui me seal seda mõnusat käredat õhku pidevalt kopsudesse hingame jooksmise ajal siis enamus lõpetab selle jama kopsupõletikuga ning teiseks kaheks õhtuks anti tormihoiatus. Pidi korralikult tuisku tulema ning tuult.

Eile jõudsime metsa ning peale lõunat jõudsime ka juba korralikult joosta. Õhtu oli õnneks lebo ning seekord võeti kaasa ainult kuivad puud ja rohkelt briketti, seega ka telgis oli üsna mõnus olla. Öö sai veedetud, vahepeal sai ka õues ülemuste und valvamas käidud siis tundsid küll, et tõenäoliselt on asi 20 kraadist veel madalam. Hommik oli üsna OK, hommikupudru söödud, jäime ootele, et millal siis uuesti jooksma. Tuli vahepeal info, et kuna endiselt on 30 kraadi juures asi siis lühendatakse õppepäeva, et läheme hiljem välja, seni soendage ennast telgis. Sellevastu polnud meil midagi. U tunni pärast vaatame, et enamus ülemusi viskab kotid auto peale ja sõidavad minema ning natuke hiljem tuli info, et sellekskorraks laager läbi, torm ka tulemas, et pakime asjad kokku. Tegelikult olid kõik juba üsna harjunud selle külmaga möllama, aga ei tea mis siis päriselt juhtus, kas ülemustel hakkas tõsiseltg külm või kartsid nad tormi. Naljaks oli ka see, et kui öeldi, et soojendage ennast veel telgis ning meile anti lisapuid ja öeldi, et kui otsa saab siis küsige juurde, et vajadusel tuuakse linnast juurde. Natukese ajapärast kuulsime, et üritatakse suuri autosid käima saada ning need ei läinud käima. Alles peale lõunat läksid käima ;) päris hea...

Aga päris lõpukorral see laager veel sellekskorraks ei ole kuna homme paneme oma kostüümi jälle selga ning sõidame bussiga tagasi, kui ilma on (ilmajaama teatel läheb vägaga soojaks), metsa, kus teeme ühe korraliku päeva ning õhtul tagasi pataljoni. Loodan, et reedel sama ei kordu vaid saab tiba rahulikumalt hingata...

Ise olen natuke pettunud, et me sealt kohe nii kiiresti ära tulime. Olin juba harjumas selle metsa eluga ning kes teab kuhu nüüd need õppused edasi lükatakse või kuidas käitutakse, sest kaotajateks ning süüdlasteks, et metsast ära tuldi jääme ju ikka meie. Samas olen ka üsna õnnelik, sest sellise mõnusa ilmaga ennast märjaks tõmmata ning siis külmetada pole ka mõtet. Aga varsti siis juba jälle Gennadi seiklustest, et kuidas tegelikult mul see nädal lõppes.