Hola,

Tervitused soojast lõuna-eestist.

Sellel nädalal saime nautida tõelist eestimaa talve võrumaa metsas. Algas asi esmaspäeval, kus pakkisime asjad ja sõitsime metsa. Tehti kiire ülevaade jao kiirkaitsest ja lasti telgid püsti panna. Nii kui telk püsti, panime ka kohe ahju tööle ja te ei kujuta ette, milline nauding on seista pisut soojema ahju juures, kui väljas on 20 kraadi külma. Nii me siis sättisime ennast (19 meest) telki "magama". Esialgu ei leidnud väga motivatsiooni, et riided seljast võtta ja magamiskotti pugeda, sest seljas oli soojapesu, soble pusa, kampsun, taktika vorm, talve vorm ja talvine camo ülikond. Täitsa hea oli nii ennast sinna pikali visata. Kuid mingi hetk keha tuletab meelde, et kui ennast ei liiguta, siis ka veri ei kipu väga tormama mööda keha ja paratamatult hakkab külm. Egas midagi, magamiskott välja ja riided seljast... ja muidugi siis kui ennast ilusasti koti sisse magama sätid, tuleb ju häire. Siis mõtled küll, et minge... ja hakkad uuesti riidesse toppima. Häire läbi, uuesti tagasi telki ning jah, arvasite õigesti, uuesti lahti riietuma.

Teisel päeval jätkus sama teema, positsioonid, varupositsioonid, eemaldumised jne. Muideks seoses sõnaga "eemalduma" tahan mainida, et jalaväes ei kasutata kunagi sõna taganema, sest jalavägi ei tagane, jalavägi eemaldub, et koguda jõud ja minna ja hävitada vastane. Ja nii ongi. Õhtu oli traditsiooniline laagrirutiin. Õnneks kostitati meid teisel õhtul juba pataljoni kuivpakkidega (tutvute nendega allpool olevate piltide pealt), sest nato paki juustu ja küüslaugu leiva kuivikud hakkasid otsa saama, rääkimata iga sõduri suurimast sõbrast "chili con carne". Külma hakkas aina rohkem koguma ja häired olid aina ebameeldivamad, sest natuke soojemast telgist välja tulek ei olnud üldse erutav.

Kolmas päev. Praktiline väljaõpe jao kaitsest. Nägi see välja umbes selline - panime püsti jao kaitse, kõik positsioonid ja julgestuse ning ootasime. Ootasime tunni, ootasime kaks, persse küll, ilm läks aina külmemaks. Mul oli au olla julgestuspositsioonil. Ootasin suure ärevusega hetke, millal saan oma salved tühjaks täristada (...nagu relva salved). Kui tuli käsklus kolmas jagu relvad laadid, haarasin kinni vinnastushoovast ja tõmbasin. Mis aga välja tuli, oli see, et relv oli lootusetult kinni külmunud, seda ei olnud võimaluk vinnastada (aka laadida). Asusin siis kiirelt relva soojendama. Põletasin tikkudega, puhusin sooja õhku peale, tagusin vastu puud, istusin peal... võimatu. Jagu "rünnati", nad eemaldusid ja siis astusin mina mängu, oma jäätunud relvaga, nii öelda julgestama. Kõik mis ma teha sain oli hüüda lahingpaarilisele, et mu relv on jääs ja et ta on suht üksi. Pärast mulle öeldi, et oleks võind lume palle teha vms, pakkusin ise välja, et oleks võind relvaga visata. Niimoodi siis lõppes minu metsanädala esimene laskmine.

Neljas päev. Miinuskraade oli mingi 100. Näpud ja varbad loobusid töötamast suht varakult. Seadsime sammud lasketiiru poole, sest tegemist oli laskepäevaga. Tiirus panime lõkke põlema ja istusime oodates oma laskmist, kui tuli ülemusele kõne pataljonist, et ööseks on lubada üle 30 kraadi külma, tooge poisid metsast ära. Ma ei ole kunagi oma elus ühtegi nii head uudist kuulnud. Aga kannatusi ootas veel ees. Üks neist oli salve laadimine tiirus. Võtsime 150 m peale kohad sisse ja hakkasime laadima. Proovin haarata pakist padrunit kindaga, ei õnnestu. Võtan kinda käest, proovin haarata palja käega, ei õnnestu, sest käsi on pmst lõpetanud muga koostöö tegemise. Kuidagi punnitasime oma padrunid salvedesse ja hakkasime laskma. Ütleme nii, et üle poolte meist oli suht pohh, kas me saame märgile pihta või mitte. Peaasi, et sealt minema saaks. Laagris pakkisime asjad kokku ja sõitsime tagasi pataljoni. Edasi läks asi juba suht ülesmäge, või noh, soojemaks.

Nädala võib kokku võtta sõnaga külmakahjustused. Oli sõdureid, kes keset nädalat saadeti külmakahjustustega laatsa, kus nad siis üles soojendati ja tagasi metsa saadeti. Meie rühma sidemehel töötasid nädala lõpuks 10 sõrmest 6. Oli mehi, kes köhisid konkreetselt kopsudest. Mõtlesin ise, et no krt, ma ei tea millega mind toidetud on, et mul isegi nohu ei olnud. Aga eks uus nädal on ka vaja üle elada, enne kui hõisata saab. Kui teil vahepeal tekkis küsimus, et kuidas metsas hügieeni teha saab, siis vastus on lihtne - ei saa. Nelja päeva jooksul pesin hambaid 1 korra (siis sain teada, et hambahari ja -pasta on võimelised külmuma alla 30 sekundi), aluspükse vahetasin 1 korra, beebilappidega pesin strateegilised kohad ära 1 korra. Neljapäevane saun ja soe dušš olid täitsa nauditavad. Pluss oli veel tegemist nii öelda vetsus käimisega, aga sellest ma praegu lähemalt rääkima ei hakka, sest äkki on ilusaid tüdrukuid, kes seda loevad, pärast on veel häbi.

Lisan ka mõned pildid meie metsaelust

sedasi oli pisut soojem

Lõunasöök

Klemmid

Kuivpakkid, millest eelnevalt juttu oli..

Kui kilo trotüüli nii muuseas talla ala jääb... seda saabast varsti enam polnud

Vot nii mõnus oli salvesi laadida

150 m peal

Telgimõnud

Jah, me läheme paraadile ;)