Elu ongi imeline...

Hoi,

see 3. nädal jäi meil õite lühikeseks. Täna lõunast juba kasarmus tagasi.
Põhjus selles, et õues oh üllatust, üllatust on endiselt külm ning kui me seal seda mõnusat käredat õhku pidevalt kopsudesse hingame jooksmise ajal siis enamus lõpetab selle jama kopsupõletikuga ning teiseks kaheks õhtuks anti tormihoiatus. Pidi korralikult tuisku tulema ning tuult.

Eile jõudsime metsa ning peale lõunat jõudsime ka juba korralikult joosta. Õhtu oli õnneks lebo ning seekord võeti kaasa ainult kuivad puud ja rohkelt briketti, seega ka telgis oli üsna mõnus olla. Öö sai veedetud, vahepeal sai ka õues ülemuste und valvamas käidud siis tundsid küll, et tõenäoliselt on asi 20 kraadist veel madalam. Hommik oli üsna OK, hommikupudru söödud, jäime ootele, et millal siis uuesti jooksma. Tuli vahepeal info, et kuna endiselt on 30 kraadi juures asi siis lühendatakse õppepäeva, et läheme hiljem välja, seni soendage ennast telgis. Sellevastu polnud meil midagi. U tunni pärast vaatame, et enamus ülemusi viskab kotid auto peale ja sõidavad minema ning natuke hiljem tuli info, et sellekskorraks laager läbi, torm ka tulemas, et pakime asjad kokku. Tegelikult olid kõik juba üsna harjunud selle külmaga möllama, aga ei tea mis siis päriselt juhtus, kas ülemustel hakkas tõsiseltg külm või kartsid nad tormi. Naljaks oli ka see, et kui öeldi, et soojendage ennast veel telgis ning meile anti lisapuid ja öeldi, et kui otsa saab siis küsige juurde, et vajadusel tuuakse linnast juurde. Natukese ajapärast kuulsime, et üritatakse suuri autosid käima saada ning need ei läinud käima. Alles peale lõunat läksid käima ;) päris hea...

Aga päris lõpukorral see laager veel sellekskorraks ei ole kuna homme paneme oma kostüümi jälle selga ning sõidame bussiga tagasi, kui ilma on (ilmajaama teatel läheb vägaga soojaks), metsa, kus teeme ühe korraliku päeva ning õhtul tagasi pataljoni. Loodan, et reedel sama ei kordu vaid saab tiba rahulikumalt hingata...

Ise olen natuke pettunud, et me sealt kohe nii kiiresti ära tulime. Olin juba harjumas selle metsa eluga ning kes teab kuhu nüüd need õppused edasi lükatakse või kuidas käitutakse, sest kaotajateks ning süüdlasteks, et metsast ära tuldi jääme ju ikka meie. Samas olen ka üsna õnnelik, sest sellise mõnusa ilmaga ennast märjaks tõmmata ning siis külmetada pole ka mõtet. Aga varsti siis juba jälle Gennadi seiklustest, et kuidas tegelikult mul see nädal lõppes.

Imeline elu...vol 2.

Hei,

sai läbi ka teine nädal imelises metsas ning juba ukse ees ka kolmas nädal metsas olemist.
Mis ma nädala kohta öelda saan. Külm oli, väga külm oli. Põhimõtteliselt laagrielu oli sama mis Dimal. Erinevus ainult selles, et meil kästi ning kontrolliti isiklikuhügieeni tegemist igapäevaselt.
Teiseks õnneks tavaliselt kui süüakse siis kästakse alati austusest toidu vastu söömise ajal müts ära võtta. See nädal võisime pähe jätta :) Kõrvad oleks vist muidu küll pea otsast alla kukkunud. Ilma võib iseloomustada kõige paremini nii, et kui tahtsid lõuna ajal suppi sööma hakata siis kui lusika suhu panid siis külmus see huulte külge sõna otseses mõttes kinni. Selle vastu aitas ainult kuum tee.

Nädala teemaks oli meil seekord luuramine. Päevad möödusid paksu metsa sees sumpamisega ning ootamisega mingil positsioonil, et infot kätte saada. Kõigepealt ajasid ennast märjaks ja siis külmetasid postil....mõnus.
Seekord oli ahi meil parem ning puud põlesid ka paremini, aga siiski.....kuigi meil oli ahi nagu "Maasikas" oli telgi ääres kus magatakse jäiselt külm kuna telk oli ka seest härmas. Ilmselgelt oli vist väljas jahe. Magamiskotis oli õnneks endiselt soe, aga hommikul ärgates oli nina alla tekkinud tilk jääs :)

Stiilse punkti andis laagrile reedene päev. Hommikul teatas laagri läbiviija, et õues on külm (oh mis uudis), et nende termomeeter näitab ainult kuni -23 kraadi :), aga tegelikult on külmem ning reedeks kavandatud tegevus jäi ära. Ja õnneks läks samal hommikul katki ka meie buss, mis tähendas seda, et meil oli ainult üks veoauto, mis täideti meestega. Veoautokastis külma ilmaga sõita ei ole üldse lõbus, külm oli. Mis kõige ägedam, kõik ei mahtunud peale ning neile tehti ettepanek, et kas oodata ära millal auto tagasi jõuab (umbes 2h) või hakata jalgsi vastu minema, et sooja saada ja kiiremini auto peale. Valiti see viimane variant. Tegelikult see on irooniline lugu, kuna meie pataljon on eestis teine, kus on kõige rohkem transpordivahendeid peale Tapa. Aga nagu tavaliselt, kus on, sealt ei anta ju. Mina rändajate hulgas ei olnud, aga kuulsin, et nad olid kõndinud u 5 km maha ja siis oli tulnud mingi tsiviilbuss neile järele.

Selline huvitav nädal, juba homme tagasi ja peale selle nädala siis veel 3 nädalat metsamõnusid. Selle nädala teema siis ründamine. Kuulu järgi neljapäeva öö vastu reedet tuleb lühike kuna on vaja öösel rünnata.....ütleks midagi ilusat selle peale, aga las ta jääda....

Tegelikult täna hommikul oli tunne üsna positiivne (aga nagu öeldakse, ära hõiska enne kui oled metsa jõudnud). Positiivne sellepärast, et varsti on juba pool aega metsas oldud ning varsti on jäänud ka ainult 4 kuud olla sõjaväes :)))) Siis tagasi tsiviili ja normaaaalsete asjade juurde.

Hola,

Tervitused soojast lõuna-eestist.

Sellel nädalal saime nautida tõelist eestimaa talve võrumaa metsas. Algas asi esmaspäeval, kus pakkisime asjad ja sõitsime metsa. Tehti kiire ülevaade jao kiirkaitsest ja lasti telgid püsti panna. Nii kui telk püsti, panime ka kohe ahju tööle ja te ei kujuta ette, milline nauding on seista pisut soojema ahju juures, kui väljas on 20 kraadi külma. Nii me siis sättisime ennast (19 meest) telki "magama". Esialgu ei leidnud väga motivatsiooni, et riided seljast võtta ja magamiskotti pugeda, sest seljas oli soojapesu, soble pusa, kampsun, taktika vorm, talve vorm ja talvine camo ülikond. Täitsa hea oli nii ennast sinna pikali visata. Kuid mingi hetk keha tuletab meelde, et kui ennast ei liiguta, siis ka veri ei kipu väga tormama mööda keha ja paratamatult hakkab külm. Egas midagi, magamiskott välja ja riided seljast... ja muidugi siis kui ennast ilusasti koti sisse magama sätid, tuleb ju häire. Siis mõtled küll, et minge... ja hakkad uuesti riidesse toppima. Häire läbi, uuesti tagasi telki ning jah, arvasite õigesti, uuesti lahti riietuma.

Teisel päeval jätkus sama teema, positsioonid, varupositsioonid, eemaldumised jne. Muideks seoses sõnaga "eemalduma" tahan mainida, et jalaväes ei kasutata kunagi sõna taganema, sest jalavägi ei tagane, jalavägi eemaldub, et koguda jõud ja minna ja hävitada vastane. Ja nii ongi. Õhtu oli traditsiooniline laagrirutiin. Õnneks kostitati meid teisel õhtul juba pataljoni kuivpakkidega (tutvute nendega allpool olevate piltide pealt), sest nato paki juustu ja küüslaugu leiva kuivikud hakkasid otsa saama, rääkimata iga sõduri suurimast sõbrast "chili con carne". Külma hakkas aina rohkem koguma ja häired olid aina ebameeldivamad, sest natuke soojemast telgist välja tulek ei olnud üldse erutav.

Kolmas päev. Praktiline väljaõpe jao kaitsest. Nägi see välja umbes selline - panime püsti jao kaitse, kõik positsioonid ja julgestuse ning ootasime. Ootasime tunni, ootasime kaks, persse küll, ilm läks aina külmemaks. Mul oli au olla julgestuspositsioonil. Ootasin suure ärevusega hetke, millal saan oma salved tühjaks täristada (...nagu relva salved). Kui tuli käsklus kolmas jagu relvad laadid, haarasin kinni vinnastushoovast ja tõmbasin. Mis aga välja tuli, oli see, et relv oli lootusetult kinni külmunud, seda ei olnud võimaluk vinnastada (aka laadida). Asusin siis kiirelt relva soojendama. Põletasin tikkudega, puhusin sooja õhku peale, tagusin vastu puud, istusin peal... võimatu. Jagu "rünnati", nad eemaldusid ja siis astusin mina mängu, oma jäätunud relvaga, nii öelda julgestama. Kõik mis ma teha sain oli hüüda lahingpaarilisele, et mu relv on jääs ja et ta on suht üksi. Pärast mulle öeldi, et oleks võind lume palle teha vms, pakkusin ise välja, et oleks võind relvaga visata. Niimoodi siis lõppes minu metsanädala esimene laskmine.

Neljas päev. Miinuskraade oli mingi 100. Näpud ja varbad loobusid töötamast suht varakult. Seadsime sammud lasketiiru poole, sest tegemist oli laskepäevaga. Tiirus panime lõkke põlema ja istusime oodates oma laskmist, kui tuli ülemusele kõne pataljonist, et ööseks on lubada üle 30 kraadi külma, tooge poisid metsast ära. Ma ei ole kunagi oma elus ühtegi nii head uudist kuulnud. Aga kannatusi ootas veel ees. Üks neist oli salve laadimine tiirus. Võtsime 150 m peale kohad sisse ja hakkasime laadima. Proovin haarata pakist padrunit kindaga, ei õnnestu. Võtan kinda käest, proovin haarata palja käega, ei õnnestu, sest käsi on pmst lõpetanud muga koostöö tegemise. Kuidagi punnitasime oma padrunid salvedesse ja hakkasime laskma. Ütleme nii, et üle poolte meist oli suht pohh, kas me saame märgile pihta või mitte. Peaasi, et sealt minema saaks. Laagris pakkisime asjad kokku ja sõitsime tagasi pataljoni. Edasi läks asi juba suht ülesmäge, või noh, soojemaks.

Nädala võib kokku võtta sõnaga külmakahjustused. Oli sõdureid, kes keset nädalat saadeti külmakahjustustega laatsa, kus nad siis üles soojendati ja tagasi metsa saadeti. Meie rühma sidemehel töötasid nädala lõpuks 10 sõrmest 6. Oli mehi, kes köhisid konkreetselt kopsudest. Mõtlesin ise, et no krt, ma ei tea millega mind toidetud on, et mul isegi nohu ei olnud. Aga eks uus nädal on ka vaja üle elada, enne kui hõisata saab. Kui teil vahepeal tekkis küsimus, et kuidas metsas hügieeni teha saab, siis vastus on lihtne - ei saa. Nelja päeva jooksul pesin hambaid 1 korra (siis sain teada, et hambahari ja -pasta on võimelised külmuma alla 30 sekundi), aluspükse vahetasin 1 korra, beebilappidega pesin strateegilised kohad ära 1 korra. Neljapäevane saun ja soe dušš olid täitsa nauditavad. Pluss oli veel tegemist nii öelda vetsus käimisega, aga sellest ma praegu lähemalt rääkima ei hakka, sest äkki on ilusaid tüdrukuid, kes seda loevad, pärast on veel häbi.

Lisan ka mõned pildid meie metsaelust

sedasi oli pisut soojem

Lõunasöök

Klemmid

Kuivpakkid, millest eelnevalt juttu oli..

Kui kilo trotüüli nii muuseas talla ala jääb... seda saabast varsti enam polnud

Vot nii mõnus oli salvesi laadida

150 m peal

Telgimõnud

Jah, me läheme paraadile ;)

Imeline elu...

Hoi,

mu elu on nii imeline, lihtsalt "võrratu"! Tglt aitab vingumisest, nüüd lähemalt minu vastupandamatust elust olnud nädalal.....uhhhhhhhhhhhhhhhhh

Ühesõnaga kõigepealt meid 90 meest on jaotatud kahte rühma. Mina asun 2. rühmas. Esmaspäeval toimus meil pataljonis nn teoorialoeng. Igal nädalal on meil nüüd erinev teema mida siis metsas harjutame. Teisel rühmal on sellel nädalal mingi teine teema. Meie rühm õppis sel nädalal varitsust ja varitsusse sattumist. Eesti keeles öeldes siis nt kui me teame, et vaenlane tuleb mingit teed pidi kas jalgsi, auto vms vahendiga siis me läheme sinna tee äärde metsa põõsa alla peitu ning ootame kui vaenlane meist möödub ning kui aeg on õige siis avame tule ja üritame vaenlase hävitada. Iseenesest tundub ju päris huvitav või nii, et adrenaliin peaks möllama, sest saad ennast ära peita, oodata salaja ning siis kõvasti paugutada vaenlase pihta. Tegelikkuses ei ole päris nii. Alguses kui sa varitsema lähed siis peab nn varitsuspaika minema kauge ringiga, et mitte vaenlase reeta, et sa oled seal kuskil metsa sees ning mööda metsa liikudes pead tegema sisse ka "jänese haake", et vaenlast eksitada. Teiseks kui sa oled kohale jõudnud siis sa pead oma positsioonil istuma, lamama hiir vaikselt, et vaenlane sind ei märkaks. Sa ei tohi süüa, juua, suitsetada ega juttu rääkida. Ja kolmandaks sa ei tea kunagi millal vaenlane tuleb, seega see varitsus võib kujuneda mitme mitme tunniseks. Nii, et väga erutav see tegevus ei ole.
Esmaspäeval me õppisime teooriat ning teisipäeva hommikul pagendati meid metsa. Kui telgid olime püsti saanud siis läks juba peale lõunat aktsioon lahti, sama teema oli meil ka kolmapäeval. Kolmapäeva erinevus oli see, et siis me kõndisime ise mööda teed ning sattusime varitsuse alla ehk teema kuidas vaenlase käest põgeneda. Kuna põhiülesanne oli seal jooksmine 0,5m lumehangedes siis arvake ära, kas oli erutav tegevus või mitte. Neljapäev ja reede oli meil lasketiirus laskmised. Laskmine päeval, laskmine hämaras, laskmine pimedas, laskmine valangutega ja laskmine gaasimaskiga. See viimane tegevus oli tõsiselt "kuum". Panna külm gaasimask pähe, siis lasta sellega, kui maski klaasid on udused ja üritad leida sihtmärki ülesse...
Ja reedel õnneks jõudsime tagasi kasarmusse, puhastasime relvi, oma varustust ning alles kella 20-st algast vabaaeg.
Õnneks on nüüd see teema nüüd läbi, ebaõnneks on veel 5 nädalat seal metsas veeta.
Õige "kuumema" teema jätsin märkimata. Meie elamine metsas.......telgid olid meil küll olemas, aga see ei tähendanud, et meil seal ka soe oli. Meile oli kaasa antud just 1,5 kuud tagasi tehtud puud, mis olid märjad, seega nad ei tahtnud üldse põleda ja ahi ajas pidevalt suitsu sisse. Põhimõtteliselt oli meil täisvärk, telgis olid miinuskraadid ning ving :)))) Ainuke võimalus kuidagi sooja saada oli pugeda kogu oma riietega magamiskotti ning ninani see kinni tõmmata. Nii me tegimegi kuid siis avastasid meie ülemused, et riietega magamine ei ole üldse hea mõte. See on lausa keelatud tegevus. Iseenesest ma saan ka natuke aru, sest riided väga magamiskotis ei kuiva kui nad on sul seljas, seega me pidime kõik riided seljast võtma ning pesu väel magamiskotti pugema. Magada oli küll soe, aga arvake ära kui äge oli hommikul sealt kotist välja pugeda kui telk on ise seest härmas....
Natuke oli seal metsas tore ka, see maagiline vaatepilt seal metsas, hommikune päikesetõus ja härmas puud ja lumi, lumi, lumi, aga kahjuks ülejäänud tegevus nullis kogu selle elamuse ära :(

Nagu ütlesin siis viis nädalat veel ja siis peaks tulema tõesti VÄLJATEENITUD puhkus :) Järgmisel nädalal õnneks paugutamist ei ole, õnneks sellepärast, siis ei pea poole ööni relva puhastama. Tulemas on luuramise teema ning varajtud liikumine vastase alale. Järgmine nädal on eriti oodatud kun nv on lootust saada väljaloale ja ainult see sunnib tagasi minema metsa, kuna kõik kes jäävad mingi "haiguse" tõttu kasramusse ei pääse nv välja. See nädal oli neid siin päris palju.
Hetkel istun kasarmus, majandustööd õnneks tänaseks tehtud ja kirjutan oma imelistest seiklustest. Järgmine nv jutustan juba järgmistest tegudest...

Uuendused meie blogis...

Hei,

tegin ka meie blogisse väiksed uuendused. Eriti oluline on nüüdsest päis kus saab vaadata mitu sekundit on jäänud ametlikult selle jama lõpuni, mida me koos Dimaga siin kaitseväes teeme. Ja teiseks uuenduseks on see, et te saate nüüd kõik meie postitusi kommenteerida isegi siis kui teil mingit e-mail kontot pole vms. Lihtsalt vajutage comment ja valige ananüümsus.

Head kaasaelamist meie seiklustele.

Elu on...

...laaaaaaaaaager. Täpselt nii. Saime teada oma järgmise 7 nädala tegevuse ning oh üllatust, üllatust, me oleme kogu perioodi METSAS :)))))) No nv oleme pataljonis, aga siiski 7 nädalat metsas möllata........üldse ei eruta see mõte, pigem erutab miski muu. Ja asi hakkab pihta juba järgmisel teisipäeval 12. jan.
8. nädalal on meil õnneks reservnädala kus peaksime terveks nädalaks välja saama, see umbes siis veebrauri lõpp, märtsi alguses. On mille nimel pingutada, terve see periood.

Linnalubadega otsustati lõpuks nii, et 50% oma jaost ehk toast saab igal nv välja. Ma see nv ei avaldanud väga soovi välja minna, seega lootus on saada järgmisel nv välja ning rääkida teile personaalselt oma "põnevatest" kogemustest....

Ilmselgelt ei ole teil vaja ka väga kaua arvata mis ma täna tegin. Õige vastus.....ajasin lund. Palju lund. Tundub, et ma pole enam sõjaväes vaid saan suures lumekoristusfirmas tunnipalka 1,50 :)

Vot nii sisukad on mu päevad siin. Elus hoiavad siin ainult veeeel positiivsed võitlejad.

Lumi...

...see tekitab minus meeletu erutuse :).

Ehk tänase päeva teema oli meil lumi ja selle lükkamine. Keegi avastas täna, et kõik meie 200 autot oleks vaja lumest puhtaks pühkida kuhu oli sadanud kogu jõulu ja uusaasta lumi ning samuti ka nende vahel ja ees kõrgunud 1,5 m hanged.........uhhhhh erutus on veel endiselt kehas. Aga muidu on sõjavägi tore :). Selle nädala istume tõenäoliselt tühja ning leiame kindlasti veel asju millega endas erutust tekitada. Hetkel õpivad ainult 10 võitlejat Sidekursusel ehk nad hakkavad sõjaajal telefoniliine vedama jms tegema. Mina nende hulka ei kuulu. Järgmisest nädalast niipalju, et käivad kahtlased kuulujutud, et juba Teisipäeval oh seda õnne ja rõõmu Me läheme metsa!

Annan siis teile varsti jälle teada oma meeletult huvitavatest seiklustest Marja 4 maailmas, kui internetiühendus seda lubab kuna see vist ei ole meil väga kaasaegne ma kahtlustan kuna iga 10 minuti kohta saab reaalselt kasutada seda ainult 1 min.

Kümme on suurem kui üheksa...

... on minu selle aasta moto! 7 päeva puhkust on läbi saamas ning viimased vabaduse tunnid kaovad ka kiirelt.

Ma tänan kõiki sõpru, kes olid mulle ja Dimale toeks Püha Missiooni täitmisel. Sellest tuleb ka minu teine aasta moto - Eesti Vabaks! Alkoholi vabaks! ;)
Te võibolla kõik ei adu, aga iga hetk mis me teiega vabaduses koosviibimime on meile väga oluliseks toeks ning energiaallikaks Eesti Kaitseväes vastupidamiseks. Seda on meil tõesti seal vaja. Tänud teile kõigile!

Tuleval nädalal peaksin siis teada saama ka oma järgmise 6 nädala saatuse, tõenäoliselt sealt midagi ilusat ei tule...:(

Kui inff käes ja see ei ole tekitanud mulle jooksu panemise mõtteid siis jagan seda ka teiega.
Seniks olge tublid nagu alati, sest parim on alles veel ees ning mängige Bingo Lotot.


PS! Lubasin siia kunagi ülesse panna ka meie endise jao Jõululuuletuse-


Eks ole ammu teada tõde see,
Et sõjavägi meid meheks teeb

Nii hakkasime niidi nõelaga
Meheks saamist tõestama

Õmblesime elu eest
Ja nii saigi meist kaheksa tublit reameest

Kuulsuseid meil jaos on palju
Pealik meil pealambi-Jõearu

Tähelepanu sai ka jooksu-Luik
Ja aina kuulsust kogub meie kiivri-Tiganik