Ma mõtlen mets...

Uhh,

pole jõudnud teile kirjutada lausa kaks nädalat. Kõigepealt siis üleeelmiset nädalast. Nii nagu kirjutasin, et nädala teemaks on kaitsmine nii ka oligi. Põhimõtteliselt olime oma rühmaga väljas ning õppsime kaitsma oma nn territooriumi. Kuna oli kõvasti lund sadanud siis esimesed kaks päeva me sõna otseses mõttes kaevasime jooksuradasid ning oma laskepesasid, et kui vaenlane peaks meile liiga lähedale jõudma siis suudaksime kiirelt taanduda vaid mitte ähkima ja puhkima vööst saati lumes. Laagri kulminatsioon algas siis neljapäeval kui kõik rajad olid valmis ning teatati, et nüüd on vaja asuda kaitsele. Kujutage endale ette üht pikka joont/liini ning seal 45 sõdurit reas teineteise vahemaa u. 3 meetrit kõik on reas ning vaatavad oma sektorist välja ehk meie vaateväljas oli ainult mets. Ootasime arvatavat vaenlast tunni, ootasime kaks, juba oli oodatud 5 tundi kui käes oli lõuna. Lõuna toimus samuti kaevikus nii, et paariline pidi mõlemale söögi tooma ja siis ise kiirelt sööma kuni teine mees jälgib koguaeg ümbrust ehk katab ning kui söödud siis toimub vahetus. Mul läks eriti hästi kuna ma olen oma ülema abi siis pidin tooma toidu nii endale, oma ülemusele kui ka paarilisele. Kuna tegemist oli lõunaga siis oli per nägu 3 potsikut ehk ma tulin 9 potsikuga kuskilt mööda lund ja kraave. Lõbus oli :)))) Peale sööki ootasime jälle :), vahepeal käisid mingi vaenlased meid isegi ründamas, seega saime ka natuke paukpadrunitega täristada ja joosta ka tagalasse. Vahpeal tegid juba rühmaülemad julma nalja ja küsisid, et kas kõigil on ikka magamsikotid kaasa võetud oma pesasse sest varsti tuleb öö peale ja jääme ööseks siisa. Siis oli küll kõgili motivastioon väga "kõrgel". Läks pimedaks. Siis läks eriti huvitavaks. Vaatad tükk aega pimedust siis hakkavad silme ees mingi viirastused käima nagu keegi kuskil liigutaks ja metsas toimuvad mingi valgussähvatused. Lõpuks sai kell 21 ja oodatud oli juba 12 tundi ja siis öeldi, et nüüd on olukord rahunenud ning võib tagasi laagrisse naasta. Järgmisel hommikul oli kell 6 taas äratus ja postile minek. Umbes kella 10 paiku ka teine rühm meid ründas. Suutsime osutada korraliku vastupanu ning nad eemaldusid. Meil oli ka väike eelis. Olid ju valmiskaevatud jooksukraavid, aga nemad tulid läbi metsa rinnust saati lumega.

Sellest nädalast mis oli nüüd. Olime Viljandi lähedal Välustes. Seekord oli seal laagris ainult meie rühm teine rühm oli Haapsalus. Rahvast oli vähem ning kaader ka normaalsem seega väga rahulik oli.
Laagri teemaks oli lahinglaskmised. Olukord muutus eriti teravaks kuna kätte anti nüüd juba päris laskemoon. Esimesed päevad ngu meil juba tavaks on saanud siis me kaevasime, kaevasime, kaevasime omale platse puhtaks. Ahjaa selle laagri erinevus oli ka selles, et kohale sõitsime juba esmaspäeval. Teisipäeval toimus siis patrullpaari lahiglaskimne e eesti keeles öeldud siis käib kaks võitlejat ringi relvad käes ning kui üks paariline näeb vaenlast karjub vaenlane ning vaenlase asukoha. Teine paariline jookseb esimese kõrvale ning siis avatakse vaenlase vastu tuli. Enne igat harjutust toimus ka kuivtreening, et kõik ikka ilusasti toimiks, kõik oleks ohutu ning et laskemoona ei raisataks. See patrull laskime tuli meil üsna hästi välja. Aga kõik toimus ka aegluubis, et kui karjuti vaenlane siis liikus alles teine mees minu kõrvale ning kui oli antud käsklus tuld siis alles hakati täristama. Tavaliselt on ju nii nagu filmides on näha ,et kui vaenlast märgatakse siis juba tulistatakse ning joostakse jne. Aga ohtus enne kõike sest selle padruniga kuhugi saada ei ole väga mõnus tunne. Meil oli ka alati valmis kaitseväe kiirabi auto juhuks kui peaks midagi juhtuma.
Teine harjutus oli siis ründamine. See oli eelmisest veel ohtlikum kuna vahepeal liigub osa inimesi ka laskesektorisse ning tulejuhtimine on olulisel kohal. Ründamine toimus siis nii, et kui on asutud vaenlasega kontakti siis mehed ahelikus (ühel joonel) tulistavad vaenlast kui vaenlane on pideva tule all ning nad ei saa vastu lasta siis pool gruppi liigub vasakule või paremale ning üritavad vaenlast sealt rünnata ehk joosta nende kaevikud üle. Teine grupp aga jääb edasi laskma. Oht seisnebki sellest, et kui meie grupp läheb ründama ning ei anta teise grupi poolt käsklust tuli seis siis saaavad omad mehed surma. Kõik läks õnnelikult. Kolmas harjutus oli siis jälle kaitsmine. Tegevus oli üleeelmise nädalaga enamvähem sama. Aga me alustasime juba pimedas ning vaenöane ründas juba mõnikümne minuti pärast, et kaua kaitses ei pidanud olemas. Ka see läks õnnelikult, aga kui kõik relvad pauguvad ja endal on kiiver peas ning kõrvatropid kõrvas siis väga käsklusi ei kuule mida ülem annab. See oli üks põhilisemaid vigu mis meil kaitses esines, et info ei jõudnud kohale. Laager oli muidu vahva, küttepuid oli üsna vähe seega käisime kohalikest mahajäetud punkri tüüpi majadest puitu nokitsemas mille hiljem küttepuudeks tegime. Söök toodi meile Viljandi lähedal asuvast Vana-Võidu koolist. Peale enod toite hakkasin ka oma kasarmutoitu taga igatsema. Selle laagri jookusl aga hakkas räme väimus peale tulema. 5 nädalat möllamist annab ikka tunda.

Nüüd siis ees viimane nädal metsa sellel perioodil ja loodan saada peale seda ka väiksele puhkusele. Aga kahjuks nagu tavaliselt siis ei ole siin miskit veel kindlat. Kindel on hetkel see, et esmaspäeva jälle metsa ja seekord siis Haapsallu Kiltsi lähedale ja toimumas siis linnalahing eh kuidas läheneda majadele ning neid sõjaajal ka "puhastada". Kuulu järgi on uue nädala toitlustus veelgi huvitavam ehk saame sooja sööki korra päevas lõuna ajal ning teistel aegadel on ainult NATO standardi kuivtoit. Ma juba juubledan selle üle ja olen metsikult rõõmus.....Või siis ka mitte. Ainuke motivatsioon on veel see, et see on viimane nädal metsas ning siis vähemalt 1 nädal ei pea mimena metsa.

Eelmises sissekandes kirjutasin, et panin ennast kirja välikööki. Ka see on juba muutumas. Liiguvad jutud, et iga jagu/tuba saab endale eri eriala. Meie toale olevat usaldatud laskemoona veo teema. Tundub iseensest huvitav ja peaasi, et saab autga sõita, et ei pea metsas möllama. Ei tahaks väga vinguda, aga mul on tekkinud kaks foobiat üks külma ja lume suhtes ning teine metsa suhtes. Ei eruta need teemad üldse enam. Pigem tahaks olla ainult toas ja soojas.

Hetkel jälle kõik, uuel nädalal siis uute teemadega ning loodan saada rohkem infot oma tuleviku kohta. Hea on ka näha et meie mahalugemise kell ikka toimib ning igapäevaga jääb neid päevi ikka vähemaks mis on jäänud veel siin veeta.