Hola,
Teine metsalaager läbitud. Kiire arvutus näitas, et nüüdseks on läbitud jala natuke üle 100 km. Jalad on ville täis ja saapad endiselt hõõruvad, aga nagu laatsas öelda, tuleb kinni teipida ja ära kannatada.
Metsalaager algas nagu ikka esmaspäeval peale hommikujooksu ja pataljoni rivistust. Asusime täisvarustuses ja relvastuses Lasketiiru poole teele (ca 17 km). Lasketiirus harjutasime 150 m pealt laskmist. Paar lasku suutsin küll mööda lasta, aga üldiselt võib rahule jääda... näiteks ühel etapil oli mu märklaual 5st lasust 9 tabamust (kõrval olev sõdur lasi 4 kuuli minu märklauda, tubli poiss). Peale laskmist suundusime oma armsale laagriplatsile (ca 3 km), panime üles telgid ja sättisime paika öövalve.
Teisipäeval käisime kaevikuid kaevamas. Kaitseväe poolt pakutud "hiigellabidad" (aka kühvlid, no tõesti mul oli lapsepõlves liivakastis mängides ka suurem labidas) olid täielik piin. Iga sõdur pidi kaevama sellise kaeviku, et kui seal püsti seista, siis ainuke asi mis välja paistab on kiiver. Aega läks umbes 6-7 tundi, selg sai korraliku koormuse. Peale seda jälle laagrirutiin.
Kolmapäeval oli meil taktikaõpe, õppisime tulekaarti täitma. Kuna kõik olid jälle magamata, siis võite ette kujutada kuidas õppetunni ajal sõdurid vaikselt ära vajusid. õhtu poole öeldi meile, et täna on oodata luure kompanii rünnakut meie laagrile. Kui küsisime, et kuidas me tühjade salvedega oma laagrit kaitsma peaks, öeldi, et ega luurel ka moona pole. Jõudis kätte öö. Esialgu oli kõik vaikne, kuid siis tuli häire ja kõik jooksid oma positsioonidele (muide kottpimedas telgis oma asju pakkida ei ole üldse naljakas). Möödusid mõned minutid, kui laagri teisest otsast oli kuulda hüüdeid "Seis, tulistan". Selle peale avas luure meie pihta tule paukpadrunitega, see oli omamoodi kogemus, sest kõla on neil täpselt sama mis lahingmoonal (ja kui lähedalt lasta, siis on oht viga saada, selle pärast ka sihitakse inimesest mööda kui paukpadrunitega lastakse). Ma olin sel hetkel jaovastutav, seega minu töö oli seista telgi ees ja vastutada, et kõik oleks positsioonidel. Meie kiirreageerimisüksus sai oma tööga hiilgavalt hakkama ning öö jooksul võeti 5 luure venda vangi. Kui nüüd tekkis küsimus, et kuidas me lasksime, siis vastus on järgmine - karjusime "lask, lask, lask" või "valang valang".
Neljapäeval oli jälle väheke taktikaõpet ning õhtusest tegevusest ma kahjuks rääkida ei saa, aga see ei ole midagi eriti põnevat ka. Üldiselt möödus neljapäev lihtsalt oodates, millal uuesti kasarmu poole kõndima saaks hakata. Muidugi toimus iga päev hommikujooks 2 km relv käes. Iga õhtu oli natuke aega, et teha kiire hügieen ja jalgade parandus (niit villidest läbi, et hommikune jalgade valu oleks talutav). Ning mis ma metsalaagri ajal tähele olen pannud, on see, et wc-d peaksid ikkagi olema ukse ja seintega. Äärmiselt imelik on (vabandage väljendi eest) sittuda, kui keegi sust mööda kõnnib ja sääsed koos parmudega imevad.
Reedel oli äratus kell 5, peale mida pandi kõik laagrivarustus kokku ning kell 6 alustati rännakut kasarmusse. 5 km kõndisime niisama, seejärel 5 km võidu (osad suutsid selle maa läbida 27 min... lollakad) ning lõpus ca 5-6 km tavalist kõndimist kasarmusse.
Nüüd siis on jäänud veel 3 metsalaagrit ja siis hakkab eksamite nädal (peaaegu nagu sess :P). Jutud käivad, et see aasta on vande andmine 11 september, kui too tõele vastab, siis on minu vabastus kuupäevaks just 11. Seega natuke veel ;)
Järgmise nädalavahetuseni,
rms Dima
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
mix neljapäeva õhtusest tegevusest rääkida ei või???:)
ReplyDelete