Saame sõpradeks, mina olen Sõdur...

... ma tulen roheliselaigu maalt...

Ei ei ei, õnneks ma ei ole veel ära keeranud siin kasarmus istumisest (ma loodan, et ei ole). Ei ole pikkaaega teile miskit kirjutanud, seega mõtlesin, et teen teile pikema sissekande minu elu olust siin Marja 4 müüride taga.

Eelmisel korral jäin pooleli Vabariigi aastapäeva juures. 24-ndal siis jah, paraadile meid ei usaldatud minna, see eest nagu tavaks on saanud sellele pataljonile - käisime kirikus. Hommikul vara panime Tori kiriku poole teele. Jah, ka seekord sain ma väikse epistli lugeda piiblist teemal, et tunnustähte ei tule nõuda vaid see ainult antakse!
Neljapäev möödus meil jälle taburetil istumise rekordeid purustades. Reede, oh siis meil ülemused alles ärkasid ning pidi terve päeva jooksma ühelt töö pealt teisele, küll oli vaja ammune laagrivarustus tagastada lattu ning võtta välja erialakursuse asjad.

Ahjaa, neljapäeval päris terve päev tühja ei istunud. Hommikul oli pataljoni rivistus Vabariigi aastapäeva puhul kus siis jagati ka tegusamatele kaadrikaitseväelastele ning ajateenijatele kingitusi/auaastmeid. Meie seltskonnast sai kolm sõdurit endale peale ühe pulga ehk auastmelt nüüd kapral ehk pädev sõdur nii nagu me neid siin kadedusest hüüame. Tegelikult ei ole siin kadetseda midagi. Kuna nad on pädevad sõdurid siis peavad ka rohkem vastutama ning peavad ka rohkem jooksma. Seega olen suhteliselt rahul et ma silma seekord ei jäänud.

Reedega edasi minna siis kuskil pool tundi enne linnaloale minekut arvati, et nüüd võiks kolima hakata. Kuna taktikabaaskursus sai läbi, moodustati uued rühmad ja nendest parema ülevaate saamiseks peaksid nad koos resideeruma. Ühesõnaga jah, kuigi oleks võinud ju terve nädal kolida siis me tegime seda pool tundi enne linnaloale minekut, ikkagi ju Logistikapataljon. Reaalsuses nägi see välja nii, et paljud mehed jooksid mööda koridore ringi vedasid kiiresti vanast kohast uuede kappi, viskasid need sinna kudagi ja oligi kõik, et siis alles pühapäeva õhtul asja korralikult teha.
Kirjutan igaksjuhuks üle, et sattusin ma siis Lahingmoona veo II gruppi. Me mõtlesime, et hakkame vedama ikka lahingmoona (relvi, laskemoona, lõhkeaineid), aga kus sellega. Põhjusmõtteliselt hakkame vedama kõike muud, alates WC paberist jms.

See nädal me saime lõpuks teada ka kus kohas me tegelikult paikneme sõjalise üksusena. Oleme 5 kuud teeninud ning alles nüüd räägitakse sellest meile :)
Aga mitme sõnaga siis:
Kõige ees on luure üksus, kes võib oli kuni 100 km ees pool tegelikust rinde joonest kus lahingud toimuvad. Siis tuleb 1. liin ehk jalaväe brigaad, kus toimub tõeline paugutamine. Siis on jalaväebrigaadi tagalapataljon. Kes põhimõtteliselt läheb nendega metsa kaasa tagalasse, valmistab ette WC-d, pesukohad, toitlustuse ala jms. Siis tuleb Tagalapataljon, mis asub Paldiskis, kes siis varustab erinevate üksuste tagalaid varustusega. Ja alles siis tuleme meie - Logistikapataljoni transpordikompanii. Kes varustab siis Tagalapataljoni kogu vajamineva varustusega ja sõidame sinna kuhu nemad ei jõua sõita, kuid samas me peame olema valmis ka teedele tehtavate varitsustega ehk siis olema võimelised kaitsma ennast ning ka vajadusel ründama. Peale meid tuleb siis veel ka Logistikakeskus, kes kordineerib kõike seda. Neljas liin on päris turvaline olla, sest tõenäosus sõja ajal pihta saada on päris väike, aga jah kui esimesed liinid peaksid ära kaduma (hävitatama) siis peame ka meie minema rindejoonele, kuna oleme saanud jalaväelase baasteadmised.

Sellest nädalast siis pikemalt, mis on olnud. Algas siis meil lõpuks eriala tunnid. Esimesel päeval andis meile tunde pataljoni ülem isiklikult ning tuli välja, et tegemist on Helmes sündinud mehega kes oskas traktoreid parandada juba 5 aastaselt. Esimestel päevadel siis näidati meile kuidas töötab C-kategooria auto DAFi mootor, kuidas toimibi pidurisüsteem, õlisüsteem, käigukast. Minule kui väga erilisele "auto tundjale" võttis silme eest küll kirjuks ning juhtme kokku. Siis õppisime kuidas täita sõidulehte, vigade kaarti kui autol esineb puudusi ja liiklusõnnetuse blanketti. Neljapäeval, reedel siis käisime vaatamas ka meie territooriumil asetsevaid autosid ning pidime tegema vastavalt plaanile ka põhjlaiku ülevaatuse. Õnneks toimus ülevaatus gruppides, kus oli ka tõelisi auto asjatundjaid ning teadsid, kus miski asuma peaks. Kõige rohkem üldse pakkus mulle huvi või mis tõsiselt meeldis oli autojuhu juhendamine käe märkidega. Põhimõtteliselt oli süsteem selles, et pidime juhendama autojuhti auto ees seistes kätega vehkides. Harjutusteks olid tagurpidi garaazi, külgboks ja tagurpidi slaalom. Vahepeal võttis natuke võhmale küll see ühele poole ja teisele poole autot jooksmine, vaadata et see kuhugi vastu ei sõidaks. Tekib ju küsimus, et milleks seda juhendamist on vaja kui peeglid on olemas, aga selleks, et kui me maastikule jõuame ning on vaja kuskil puude vahel orienteeruda siis pannakse peeglid kokku, et oksad peegleid ära ei lõhuks.

Mis siis tegelikult minust saama hakkab, ei tea tegelikult me isegi, aga oletatavalt me saame siis nende meeste, kellel on C.kat olemas, abideks ning hakkame kabiinis kaasa sõitma. Lisaks eriolukordades neid väljast juhendamas, aitame peale laadida asju kasti ning osadel autodel on olemas ka kraana siis need mehed saavad ka veel selle väljaõppe kuidas kaubaaluseid autole kraanaga tõstma ja ongi põhimõtteliselt kogu minu oskus :)

Hetkel on jäänud 11 nädalat reservini, kuigi plaanid ülemustel muutuvad siis peaks esialgne plaan välja nägema selline, et kuni märtsi lõpuni on meil erialakursus. Siis tuleb üks nädal reservnädalat, kus loodetavasti saame ka 3 päeva puhkust, kuigi seda on pidevalt edasi lükatud ehk me ei ole milleskis enam kindlad. Peale seda siis peaks olema 2 nädalat Allkurus või midagi taolist, millest siis ühe nädala veedame jälle mööda Eestit ringi sõites ning õhtuti paneme telgid kuskil ülesse ja hommikul jälle maha ning edasi ja kõik eriala mehed tegelevad oma teemadega. Peale seda kursust siis peaks tulema nn meile mõeldud Kevadtorm mis toimub Jägalas ja mis kestab 2 nädalat. Esialgsete kuulujuttude põhjal tahetakse kogu pataljon siit ära kolida viimse riide tükini Jägalasse ja siis tagasi. Ülemused ütlesid, et kunagi pole seda thetud, et korraga terve pataljon ära kolida ja seda on tahetud alati teha ja nüüd oleks see õige aega. Saab kindlasti olema üks tohuvapohu.
Siis jääb ju veel alles 3 nädalat. Me mõtlesime, et kuna päris Kevadtormile me ei lähe siis äkki saame varem reservi, aga ei me saame siin kuni 28. maini tühja istuda ja purustada tabureti rekordeid :)))))

See sissekanne sai eriti põhjalik seekord, aga praegusest olukorrast polegi veel kirjutanud. Hetkel ma istun Häiremeeskonnas. Siin on hetkel 3 laskurit, autojuht ja ülem. Kui peaks kuskil toimuma mingi häire siis me peame jooksma kiiver peas, killuvest ja rakmed seljas, relv käes oma autoni ja kui häire tuleb meie territooriumilt siis asume seda valvama kui mõnelt teiselt objektilt siis peame autoga sinna sõitma. Peale selle Marja 4 on meil veel 4 objekti kuhu peame sõitma kui häire tuleb. Meile on isegi ka usaldatud pärismoon. Päris terav värk. Aga tegelikult näeb see välja nii, et meile 5 mehele on usaldatud ruum kus me peame istuma ning välja võime minna ainult WC-sse, hügieeni tegema või söömise ajaks. Muidu välja ei tohi minna. Aga siin ruumis võime kõike teha: netis istuda, telefoniga rääkida, magada jne. Tundub ju täitsa tore ja lebo, aga tegelikult ma olen olnud siin alates eelmise õhtu kella 17-st ja vaikselt hakkab asi ära flippima ehk keerama, kuna istud nüüd ainult veel väiksemal territoorimul kinni ning näed ainult ühte ja samu inimesi ning arvutist valutavad ka silmad. Mis veel on see, et nädala sees on see meeskond 24h vahetustega, aga nv lähed reedel ja saad välja alles pühapäeva õhtul ehk 48 tundi.

Sellised huvitavad tegevused siis meil. Järgmisel nädalal läheb meil teooriaõpe edasi ja siis püüan teid jälle valgustada oma uute teadmistega või sellest, mida nüüd on meile välja mõeldud ülemuste poolt.